Assotsiatsioonid, kaadrid ja muusika
Arvamus 03 Jun 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Olev Remsu arvamus Helle Karise filmile "Dirigendi kõla"

Ilmunud: reede, 01 veebruar 2008„Dirigendi kõla” saab pidada montaažiteoseks. Perekond Klas juudi kalmistul. Dirigent Eri Klas põhirollis. 2x kaader filmistAndestatagu, et alustan argumentum ad hominem, kuid mulle tundub, et sedapuhku on see muidu ehk veidi taktitundetu ebaobjektiivsus kuigivõrd põhjendatud.Eri Klas on nii ere isik, et temast peaks filmi teha oleme lihtne mis lihtne. Tema tüpaaž (vabandust, asjaosalised!) võiks peibutada koguni mängufilmi režissööre, kujutan ette, et mõnigi neist võiks Klasi paluda mingisse karakterossa elavaloomulist tegelast mängima. Inimese silmad on nii ilmekad, ta miimika ja žestikulatsioon nii plastilised, tal nagu polekski vaja rääkida, kõik on niigi selge nagu tummfilmis. Peale selle temast nagu voogaks välja karismat, ja sellegi annab kaamera kaudu ekraanile viia.

Muidugi ei tule Klasi näitlejakarjäär kõne allagi, iseenesest mõista ei saa teda võtta kellegi teise rolli, sel lihtsal põhjusel, et meie kultuuriruumis ja ehk kaugemalgi ei suuda keegi unustada, kes on Klas elus, ning seega poleks filmi vaatajal võimalik sellesse sisse elada. Kahju, hea näitleja on kaotsi läinud, ta oleks pannud publiku vaimustuma paljudes talle karakteripärastes rollides! Aga küllap on just seesugune loomus vajalik suurele dirigendile: ise põlema plahvatades sütitada orkester ja/või lauljad.Vähe sellest. Mõni aeg tagasi kuulasin Klassikaraadiost Klasi pikka-pikka järjeintervjuud, mis kestis õige mitu kuud. Milline väljendusrikkus! Milline mälu! Ent peamine oli usutletava isikupärane oskus vastata ja jutustada induktiivselt, luua üksikasjade kaudu kuulaja ettekujutuses üldistus, seega iseloomulike detailide abil kuulaja mõtlema panna. Faktidest said Klasi jutus kujundid, piisakestes peegeldus ookean, viimase kujutles juurde kuulaja ise. Ehk see ongi muusika? Ei tea, kuid heast proosast, vahest koguni proosaluulest polnud Klasi raadios pajatatud lood kaugel.Kes on autor?

Tahan sellise sissejuhatusega öelda, et Klas on portreefilmi tegemiseks hea valik, raske oleks temast tehtud filmi untsu ajada. Tarvitseb vaid korralikult kaamerat käsitleda, mikrofon õigele nivoole sättida, valida suured, keskmised või kauged plaanid, leida jumekad taustad ning efektsed rakursid ja asi on kombes, inimese ehe sära ekraanil ja kõlarites!Helle Karis ja Peter Murdmaa on teinud õigesti, et on dirigenti kaameraga jälginud siin ja seal maailma otsas, peamiselt siiski Eestis, pole lisanud mingit diktoriteksti, mis oleks filmi kindla peale ära rikkunud, on andnud Klasile voli rääkida. Kujutage ette, kui Klasi jutu sisse oleks diktor teatanud, kui mitu aumärki dirigent on teeninud või milliseid tähtsaid ameteid ta peab. Kogu loomulikkus oleks kadunud, asendunud ametlikkusega.

Mõistagi tekib siinjuures küsimus, kes siis on õigupoolest sellise filmi autor? Kas pole tegemist Klasi autoportreega, mille on mehaaniliselt filmiks materialiseerinud küll teised inimesed, kelle loojapanus pole ent eriti suurem kui näiteks teleülekande tegijail suusatamist edastades?Karis ja Murdmaa on oma autorsuse loonud montaažiga, on selle abil teinud kordumatu ja isikupärase filmi. Montaaž on assotsiatiivne, on kaadrisisene, ehk mõnevõrra koguni sürrealistlik, ainult et järgmine pilt pole enamjaolt siiski unenäoline, vaid realistlik ja elutruu. Kaadrisisest montaaži näen ma puhkudel, kui samasse kaadrisse on monteeritud üks, võib-olla lapsepõlvest, võib-olla alateadvusest pärit – kaadrik/pilt, otsekui mälutaustaks või sõlmeks taskurätis, mis meenutab meile vajalikku asja. Pärast seda lühikaadrikku endine kaader jätkub, ent kahtlemata on kaadrile lisandunud emotsionaalset mõju ja mõttesügavust. Näeme neis kaadrisisestes kaadrikes lapsepõlvefotosid, samuti Klasi külastatud linnade tänavaid, tema kodusid, tema dirigeeritud kontserte ja palju muud.

Mõnigi kord saab see kaadrik otsekui ikooni staatuse ja heidab valgust tervele lõigule. Kogu kunst ja küsitavus on selle kaadriku nii-öelda sisulises sobivuses ja tehnilises monteeruvuses. Mida tohib ja mida mitte?Kas see kaadrik peab jääma minevikku, võrreldes kaadriga, mille sees see peitub nagu ehe sõrmuses? Või võib olla ka kronoloogiliselt järgnev? Või pole siin üldse mingeid reegleid, kõik käib kunstniku meelevalla ja inspiratsiooni järgi? Elamusinimesed uitlevad kujundlikult ning kohati näib, et „Dirigendi kõla” monteerijad-autorid on kujundlikkuse rea tabanud, saavutanud vaataja vastuvõtlikkusega samasuguse kontakti nagu mööbli kokkupanemisel tapi pulk läheb lupsti tapi auku. Tihti on kasutatud ülesulamist, üks kaader lõpeb sulavalt järgmise sees, täpselt nagu pildid inimese vaimusilmas: üks on juba alanud, eelmine pole veel lõppenud. Eesmärgiks on luua ekraanil inimese tajuga niivõrd-kuivõrd adekvaatne pildirida, lasta vaatajal ahhetada – täpselt nagu minu mõlgutused! Loomulikult on niisugune asi individuaalne, ent midagi on ka kõigile inimestele ühist ning minu meelest on Karis ja Murdmaa selle ära tabanud.Muusiku- ja muusikafilmKogu senine mõttekäik on puudutanud ainult filmi visuaalset aspekti. Selles muusikufilmis tuleb aga juurde veel muusika, tegemist ongi ju lisaks portreefilmile suuresti muusikafilmiga: helid voogavad ülevalt saali, harmoneeruvad portreteeritava ülevusega. Teadagi ei passi iga heli iga pildiga, ainult et millised on kooskõlas, koguni sünkretistlikud?

Oopust (täpselt nagu juttugi) ei saa iga koha pealt katki jätta ja uude kaadrisse viia, nii et heliteoski võib määrata kaadri metraaži. Ilmselt on nii kaadri-kaadriku probleemi kui ka pildi ja heli kokkuklapitamise puhul igal vaatajal omad, teadvustamata soovid, mis väljenduvad lihtsas maitseotsuses meeldib / ei meeldi. Iga spetsialisti juhivad siin aga rohkem või vähem teadvustatud reeglid, millest kinnipidamist ta vajalikuks või kohustuslikuks peab.Meenutame, et Sergei Eisenstein pidas filmi üldse montaažikunstiks, ja mulle tundub, et „Dirigendi kõla” võime me ka pidada montaažiteoseks. Vahest võikski Karise ja Murdmaa filmi heli- ja pildirida pidada nende käekirjaks. Ja mulle läks see hinge, äratas vaimustava kaasaelamise. Siin-seal oli asi siiski krobe, leidus komistusigi. Ilmselt andis miinuse ka aparatuur, millega filmi 22. jaanuaril rahvusraamatukogus näidati.Surm ja kalmistuDokumentaalfilmi kohuseks on luua vaatajas kohaloleku tunne. Ja tõesti, Klasi ligitõmbav isik tiris mind igale poole, kuhu tal on asja: lava taha, tema elamistesse siin ja seal maal, ooperisaalidesse ning ka kalmistule, ja sellest eraldi.Teatavasti põlvneb Klas auväärsest eestijuudi perekonnast (ja hea, et päritolust ei vaikitud), pisipõnni ja tema ema päästis holokaustist üksnes evakueerumine Nõukogude tagalasse. Isa ja teised lähemad sugulased hukati Saksa okupatsiooni ajal,

Tallinna juudi kalmistul Rahumäel on neile in memoriam epitaafiga mälestussammas.Muide, kogu meie ajastut võib süüdistada ühes: selles, et me oleme ära unustanud surma. Või oleme tahtnud seda ära unustada. Kõikidel teistel ajastutel enne meid on olnud oma surmakontseptsioon, elu on olnud surmaks ettevalmistamine, meie ajastul ei ole ei kontseptsiooni ega ettevalmistamist. Klas on siin erand. Mulle olidki selles filmis kõige mõjuvamad lõigud kalmistult, kuhu Klas läheb koos oma abikaasa, tütre ja lastelastega. Milleks? Enda ja oma järglaste kalmu ette valmistama ning see on suur ja inimlik asi. Tundub, et temal on oma surmakontseptsioon. Võib-olla sellest tulenebki tema sära elus?Esilinastuse-järgsetest sõnavõttudest kuulsin, et neli aastat kestnud kaameraga jälitamise tulemusel on materjali kogunenud veel ühe või mitme filmi tarvis, neist esimene „Eri Klas ja laulupidu” ongi varsti plaanis.

Kõigepealt peaks siiski jätkuma töö filmiga „Dirigendi kõla”: tõlkida tuleb võõrkeelsed tekstiosad ja varustada kaadrid täpse tekstiinfoga, mis paika ja keda parajasti näidatakse. Mulle jäid paljud inimesed tundmatuks, aga seda ei tohi olla isegi filmis, mis on üles ehitatud assotsiatsioonidele. Ma tean, et Jüri Arrakust on tehtud paarkümmend filmi, kui palju kannatab välja Klas, seda ei oskagi täpselt öelda. Igatahes on teda alati kaasakiskuv vaadata.
 - pics/2008/06/20028_1_t.jpg
 - pics/2008/06/20028_2_t.jpg












 - pics/2008/06/20028_3_t.jpg
 - pics/2008/06/20028_4_t.jpg

videofotod
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus