Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
Eestlased USAs 13 Aug 2017  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2017/08/50204_001_t.jpg

Neeme Raud
ajakirjanik
13. august 2017
USA asepresident käis juulis Eestis kahepäevasel visiidil, kohtudes ka president Kersti Kaljulaidiga. | FOTO: INTS KALNINS/REUTERS/Scanpix

USA asepresident Mike Pence eitab kategooriliselt, et on sihikule võtnud Valge Maja, kuid on astunud ridamisi samme, mis panevad ta sõnades kahtlema; ka Pence’i Eesti-visiit teenis kahtlemata muu hulgas ka ta – diplomaatiliselt öeldes – pikaajalisi huve.

Ameerika teise mehe äsjane Euroopa-visiit, mille käigus ta põikas sisse ka Eestisse, et president Donald Trumpilt selge ja tugev toetussõnum tuua, sai USA meedias suhteliselt leige kajastuse osaliseks. Osalt seepärast, et samal ajal jälgiti ja kommenteeriti Trumpi ametiaja suurimat segadust Valges Majas (ropu suuga kommunikatsioonijuhi Anthony Scaramucci vallandamist).

USA päevaleht New York Times, mis oma kommentaariveergudel ei varja, et Trump ei ole neile sümpaatne president, seadis juhtkirjas Pence’i poolt Eestis, Gruusias ja Montenegros edastatud sõnumite täieliku paikapidavuse lausa kahtluse alla – just selle, mil määral Trump tegelikult ise nende sõnade taga oli. «Kelle poolt Venemaale saadetavat sõnumit uskuda?» küsiti toimetuse kommentaari pealkirjas. «Asepresident Mike Pence tõi oma reisil Ida-Euroopasse märkimisväärselt (USA poliitika) järjepidevust arvestava sõnumi – kiites vanu liitlasi ja taaskinnitades Ameerika pühendumust demokraatlike riikide kaitsele nende maade eest, kes neid õõnestaksid. Väga halb, et neid seisukohti ei jaga ega väärtusta eriti agaralt mees, kelle alluvuses ta Valges Majas töötab.»

«Poolat külastades taaskinnitas Trump küll vastastikuse kaitse kohtusi, mis seisavad NATO leppe 5. artiklis,» kirjutas leht. «Kuid kas teda võib usaldada, arvestades, et need sõnad tulid üsna vastu tahtmist, surve all, pärast kuid kestnud NATO-vastaseid tiraade.»

USA vaatlejaid pani Pence’i visiidi ajal hämmastama ka see, et Trump ei reageerinud ühegi avalduse ega säutsuga just siis Moskva ja Washingtoni vahel lahvatanud diplomaatilisele skandaalile – Kremli nõudmisele, et Venemaalt lahkuks 755 Ameerika diplomaatilise teenistuse töötajat. Trumpi kindlameelsuse suhtes Putinile vastu astuda tekitas kahtlusi ka ta mõru kommentaar Kongressi heakskiidetud uusi Moskva-vastaseid sanktsioone jõustades – et rahvaesindajate tõttu on kahe riigi suhted nüüd kõigi aegade madalseisus.

Ja siis astus New Yorgi suurleht – mida Trump nimetab hääbuvaks väljaandeks (möödunud nädalal esitas lehe juhtkond vastulause, kinnitades ja näidates, et ollakse tugevalt plussis) – uue Pence’i endast välja viinud sammu. Ülemöödunud laupäeval ilmus artikkel, kus väideti, et asepresident on alustanud kampaaniat Valgesse Majja pääsemiseks. Võimalusi on tal kaks: kas juhul, kui eriuurija Robert Muelleri Trumpi Vene-sidemete juurdlus võib viia presidendi tagandamiseni või kandideerides Trumpi vastu aastal 2020.

«Mike Pence’i päevakava on niivõrd täis poliitilisi üritusi, et vabariiklased ise naljatavad, et ta käitub enam kui [presidendi] teise ametiaja asepresident, kes loodab saada [kampaanias] teiste kandidaatide ees eduseisu, mitte kui nr 2, kes vannutati ametisse pisut üle kuue kuu tagasi,» kirjutasid New York Timesi ajakirjanikud.

Tavapäraselt vaoshoitud asepresident reageeris sõjaka vastulausega, nimetades artiklit häbiväärseks ja alandavaks tema, ta pere ja kogu meeskonna jaoks. Valge Maja «raudne suu» – blond, alati jäigalt naeratav ja beebidele meeldiva jonnipunni moodi alati püsti jääv Trumpi nõunik Kellyanne Conway kiirustas omalt poolt lisama, et presidendil on kindel kava ka teiseks ametiajaks riiki juhtima jääda.

Pence’i jõuline lojaalsusavaldus Trumpile on mõistetav: ükski tippjuht ei salliks, kui ta asetäitja vaikselt end tema toolile nihutada proovib, ja eriti mitte Trump, kes on oma kuue ametikuu jooksul mitmele abile koha kätte näidanud, kui nad meedias liiga suurt tähelepanu saama on hakanud, hõivates nii lehe-ajakirja-eetriruumi, mis temale, peategelasele peab kuuluma.

Hea näide on Trumpi konservatiivne nõustaja Steve Bannon, kes pärast esimestel ametikuudel üsna sagedase esikülje artiklites domineerimise järel on nüüd nähtavalt kulisside taha kadunud. Trumpi jaoks on oluline, et ta meeskond räägiks ja ülistaks teda ühel häälel – nagu juunis esimesel kabinetikoosolekul, mille juhatas sisse ring ümber laua, et iga kabineti liige saaks teda tänada või talle otse armastust avaldada.

Pence märkis siis, et on suurim privileeg tema elus teenida asepresidendina presidenti, kes peab oma ameeriklastele antud sõna. Seega selge see, et asepresident sattus New Yorgi lehes ilmunu järel ärevusse – korraga tekkis olukord, kus Trump võib ta lojaalsuses kahtlema hakata ning kinnisvaraärimehe ego haprust ja otsuste etteaimamatust arvestades võivad sel olla karmid tagajärjed.

Põhiseadus ei luba küll Trumpil Pence’i puhul kasutada oma telesaatest «Mantlipärija» kuulsaks saanud lauset You are fired! (eesti keeles «Vallandatud!»), ent president võib ta lihtsalt delegeerida tagapingile.

Vaatamata Pence’i häälekale eitusele, et ta presidendi ametist unistab, on ta siiski astunud mitu sammu, mis sellele viitavad. Miks muidu on ta esimese asepresidendina ajaloos moodustanud juba oma poliitilise aktsiooni komitee, mis luuakse tavapäraselt selleks, et koguda rahalist toetust kampaaniate korraldamiseks? Miks muidu kõik need kohtumised ja sildade loomised vabariikliku partei eri tiibade esindajatega, ka nendega, kes Trumpi kriitiliselt suhtuvad?

Sellesse mustrisse mahuvad ka välisreisid liitlaste juurde, mis endisele kongressi liikmele ja Indiana kubernerile maailmapoliitiku värvi lisavad. Pence’i katsed sügaval kalevi all oma presidendiambitsioone hõõgumas hoida ei ole formaalselt Trumpi juhitavas Grand Old Partys ainsad juba alanud jõupingutused praegune president 2020. aastal välja vahetada.

Teised poliitikud, kes seda soovivad, ei pea oma taotlusi asepresidendi kombel varjama. Neist, kes kandidaadiks pürgimist ei välista, on kõige tuntum ehk Ohio kuberner John Kasich, kes püüdis kandidaadi kohta ka eelmiste valimiste eel. Veel on mainitud kahe senaatori – Nebraskat esindava Ben Sasse ja Arkansase Tom Cottoni – huvi Trumpile vastu astuda.

President George W. Bushi ajal ideoloogilist köit hoidnud neokonservatiivide üks peaideolooge, konservatiivse ajakirja The Weekly Standard toimetaja William Kristol on alustanud ettevalmistusi uue poliitilise jõu loomiseks – see oleks tema sõnul komitee nimega, kuidas mitte taasnimetada kandidaadiks presidenti: «Me peame püüdma vabastada Vabariikliku Parteid Trumpist ja konservatiivsust trumpismist (mida defineeritakse üldjoontes kui Trumpi tugevaimat toetusgruppi – enamasti töölisklassi kuuluvaid natsionalistlikult meelestatud valgeid innustavat populismi).»

Kuid ükskõik, kes 2020. aastal või ka varem – kui Trumpi vastu algatatakse ametist tagandamise protsess – või 2024. aastal, kui Trump tõesti teise ametiaja võidab – Valgesse Majja valitakse, astub see mees või naine Ovaalkabinetti, mida Ameerika näeb varasemast sootuks erinevalt.

USA päevapoliitilistesse aruteludesse sageli filosoofilisemaid toone toov kommentaator George Will nentis hiljutises kolumnis, et Trump on teinud Ameerikale tänuväärse teene, mida Ameerika ise ei teadnudki, et väga vajas: ta aitas muuta arvamust, et president on ülivõimas, puutumatu, ainuisikuliselt Ameerikat esindav ja peab end ametikohaga kaasnevatesse raamidesse suruma.

71-aastane Trump on seda üliameti sära oma esimese poole tööaastaga nähtavalt nii paljude ameeriklaste kui ka maailma silmis tuhmistanud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus