Paar aastat tagasi avaldasin selle lehe veergudel artikli, mis käsitles minu visiooni kriitiku rollist ühiskonnas. Ühtki kommentaari sellele pole ma näinud ega kuulnud ja ei oska seepärast arvata, kui paljud seda üldse lugesid ja kahtlen, kas keegi lugenuist seda nüüd enam mäletab. Sellel pole ka erilist tähtsust ja minu tänane sõnavõtt sel teemal oleks tarbetu, kui lähimineviku sündmused poleks näidanud, et leidub isikuid ja/või organisatsioone, kelle arusaam arvustuse eetikast minu omast kardinaalselt erineb.

Kui ühe asjaliku, positiivse ja korrektses sõnastuses avaldatud arvustuse vastu esitatakse vormiline protest, siis oskan mina seda tõlgendada vaid üheselt: protesti avaldaja(te) arvates ei kuulu kõik meie ühiskonnas toimuv üldse kriitika alla. See mõtlemisviis on hirmutav. Normaalses demokraatlikus ühiskonnas ei ole keegi nii suur, et ta asuks väljaspool kriitikat. Vastupidi: mida silmapaistvam isik, seda valusamalt teda harilikult kritiseeritakse. Seda põhimõttel, et kellele rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. President Ilves pistis kellegi arvates valel ajal käed tasku ja järgmisel päeval olid Eesti ajalehed lärmi täis. Siin aga peetakse halvaks tooniks, kui kriitik julgeb märgata, et esineja oma erialaliste teadmiste edastamisel kergelt libastus.

Eksida võib igaüks ja mida tugevam on eksituse sooritanu enesekriitika, seda altim on ta harilikult ka kriitikale väljastpoolt. Siinjuures ei saa märkimata jätta, et igal esinejal on harilikult aega end mingil määral ette valmistada. Ajakirjaniku töö on aga pidev võidujooks kalendri ja kellaga. Vaevalt saad ürituselt koju, kui pead nähtust-kuuldust põlve otsas tehtud märkmete järgi koostama ülevaate, mis harva on kõigile lugejaile vastuvõetav. Ikka on mõni nimi jäänud kahe silma vahele või mitte küllalt rasvaste tähtedega kirja pandud. Midagi ei andestata sulle, isegi trükivea eest saad pähe.

Viimaseid väiteid võib ju pareerida kulunud tarkusega, et „kes kuumust ei talu, mingu köögist minema“. Võiks ju minnagi, kuid kahjuks vajab meie ajakirjanduslik köök inimesi, kes mitte ainult kuumust taluvad, vaid kellel ka kokakunstist natukenegi aimu on. Ja sa jääd paigale ning vehid edasi töötada, sest ühiskond ootab sult igal nädalal uusi kulinaarkunsti imesid. Ning toidad oma hinge nukra irooniaga, et ajakirjandusel on suur võim ja arvustajale on kõik lubatud. Kõik peale arvustamise.

Märkmed: