Arvo Pärdi avalik kiri: kas kultuurigenotsiid on tagasi? PM
Eestlased Eestis 05 Sep 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Arvo Pärt

Avalik pöördumine Tallinna Kammerorkestri küsimuses
Lugupeetud kultuuriavalikkus, austatud Tallinna linnapea, austatud kultuurimister, austatud Eesti Vabariigi president!

Raske südamega jälgin Tallinna Kammerorkestri (TKO) ümber toimuvat. Tekkinud on patiseis, kus võimu juures olevad inimesed on seadnud TKO muusikud – meie parimad keelpillimängijad – väljapääsmatusse olukorda. TKOd hallanud administratsioonil on kõik õigused, aga muusikutel, kes on ju olnud orkestri tegelikud loojad päev-päevalt, aasta-aastalt ning kes on TKO viinud kõrgele rahvusvahelisele tasemele, puudusid lõppenud lepingute kohaselt elementaarsed õigused, mis on arenenud riikides kõigil orkestritel.

Pinged TKO administratsiooni ja muusikute vahel ei ole tekkinud üleöö, vaid ulatuvad aastate taha. Kuue aasta jooksul ei suutnud administratsioon leida orkestrile peadirigenti, ehkki seda kogu aeg lubati. Kogu arenenud maailmas on orkestril endal õigus valida peadirigenti või koguni teda tagandada.

Isegi Herbert von Karajan, kellel oli eluaegne leping Berliini Filharmoonikute peadirigendina, pidi astuma tagasi, kui orkester ei soovinud teda enam peadirigendiks. TKO puhul lahvatas konflikt administratsiooniga eriti suureks just siis, kui orkester in corpore esitas sooviavalduse peadirigendi küsimuses.

Kogu atesteerimise ümber üleskeerutatud tolm on naeruväärne, sest TKO muusikud on end kõrgel tasemel kontsertidega «atesteerinud» järjepidevalt, ja seda isegi aastaid peadirigenti omamata! Talumatud mõõtmed omandanud konfliktis oli protestiaktsioon muusikute ainus võimalus reageerida sirgeselgselt orkestri tõeliste vajadustega järjekindlalt mittearvestamise strateegiale.

Avalikkuse ees kõige rohkem kõlapinda saanud TKO atesteerimine ei ole üldse konflikti põhjus, vaid selle pinnavirvendus. Otsuse tegemise atesteerimise seaduspärasuse ja korraldamise korrektsuse üle peaks andma juristidele.

Oleme tekkinud teravas konfliktis võimu ja vaimu vahel praegu tõsise valiku ees: kas laseme TKO saatuse üle edaspidigi otsustada praegustel ametnikel, kelle valikuid ilmselgelt ei juhi muusikalise kvaliteedi kriteeriumid, või palume kultuuriavalikkusena ühiselt linnavalitsusel leida võimalus Tallinna Kammerorkestri toomiseks Tallinna Filharmoonia alt otse Tallinna linna alluvusse, nii nagu on seda Eesti riigi alluvuses ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

Otsustamisõigus Tallinna Kammerorkestri sisulise püsimajäämise üle ei tohi jääda Tallinna Filharmoonia praegusele juhtkonnale. Me ei soovi ju järjekordset «juriidiliselt on kõik korrektne» juhtumit, kus etendatakse ettenägematute tulemustega farssi «etendusasutuse seaduse» järgi. Tallinna Filharmoonial ei ole mitte mingit moraalset õigust võtta TKO nime all tööle uut koosseisu, kasutada ära TKO kõrget rahvusvahelist mainet ning diskrediteerida lõppkokkuvõttes TKO nime.

Tekkinud olukorrale parima võimaliku lahenduse leidmiseks teen ettepaneku ennistada kohe Tallinna Kammerorkestri muusikute lepingud ning pikendada need aasta lõpuni, seda enam et lähiajal peavad algama proovid TKO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ühise turnee ettevalmistamiseks Šveitsis. TKO administratiivseks juhtimiseks tuleks leida üleminekulahendus, andes selle töö inimeste kätesse, kes soodustavad, mitte ei takista TKO muusikute loomingulist tööd.

Alles uue ja Tallinna Kammerorkestri praeguse koosseisu heaks kiidetud peadirigendi leidmise järel on õiglane korraldada atesteerimine TKO muusikutele.

Austatud Eesti Vabariigi president, austatud kultuuriminister, austatud Tallinna linnapea, kallis kultuuriavalikkus! Me ei saa jääda osavõtmatult pealt vaatama, kui hävitatakse üht meie muusikakultuuri pärlit. Me oleme väike rahvas arvult, kuid mitte vaimult. Meie püsimajäämine kultuurirahvana sõltub otseselt igast loomeinimesest tänases Eestis ning sellest, milliseid otsuseid me kultuuriavalikkusena langetame täna.

Mul on väga valus ja häbi, mind teeb lõpmatult kurvaks, et pärast 30-aastast äraolekut Eestist kohtan ma jälle nii tuttavaid kultuurigenotsiidi ilminguid, mille eest ma omal ajal siit põgenesin. Mis on juhtunud eesti muusikas, et see kõik on võimalikuks saanud? Millised kired, ambitsioonid või arvestused on seda väärt, et lasta sel unikaalsel orkestril hukkuda?

Avalik kiri ilmub täna ajalehtedes Postimees ja Sirp.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus