Eesti Elu
Arved Viirlaid – reedetud põlvkonna südametunnistus (2)
Kultuur 15 Jan 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
See nimetus kerkis mu teadvusse ja jäigi meeltesse kumisema, kui olin uuesti läbi lugenud Arved Viirlaiu romaani „Ristideta hauad“, mis läinud aastal ilmus teise eestikeelse kordustrükina sarjas „Eesti lugu“. Esimene ilmus aastal 1991 Tallinnas kirjastuse „Perioodika“ väljaandena. Romaani esitrüki avaldas mäletatavasti Eesti Kirjanike Kooperatiiv aastal 1952.

Sarja „Eesti lugu“ koostamise mõte oli raamatute abil jutustada kogu teadaolev eestlaste ajalugu, üritades seda katta võimalikult ühtlaselt ja täielikult. Viirlaiu tuntuim ja levinenuim proosateos täitis selles sarjas kahtlemata ühe olulise tühiku.

Jah, Arved Viirlaid, sünniaastaga 1922, kuulub kindlalt reedetud põlvkonda. See tugevas rahvuslikus vaimus kasvatatud aastakäik oli noorim kolmest, kelle nõukogude võim oma esimese okupatsiooni ajal värbas Punaarmeesse. Viirlaid mobilisatsioonikutsele ei järgnenud, vaid hakkas metsavennaks ja lõi sellesama Punaarmeega lahinguid major Hirvelaane pataljoni koosseisus. 19aastasele noorukile ei antud võimalust võidelda võõrvõimu vastu Eesti Vabariigi sõdurina. Ta ei hoolinud ka võitlemisest koos teise põlisvaenlasega, vaid põgenes sakslaste mobilisatsiooni eest Soome. Naastes 1944. aastal kodumaale Soome sõjakooli lõpetanud lipnikuna, elas üle veel ühe reetmise ja põgenes uuesti üle mere Soome kaudu Rootsi. Briti luureteenistuses langevarjurina Eestisse tagasi minek luhtus – õnneks. Viimasest reetmisest õnnelikult pääsnuna otsustas Viirlaid jätkata võitlust sulerelvaga. See võitlus andis tulemusi ja sellest pole kirjanik loobunud ka praeguses auväärses eas, vaid lükib taluvaikuses ritta aina uusi sõnamürske.

Kui „Ristideta hauad“ pagulaste lugemislauale jõudis, leidus neid, kes isiklike valusate läbielamuste tõttu polnud suutelised seda lõpuni lugema. Neid inimesi ma mõistsin. Ei suutnud aga mõista neid, kes hakkasid avalikkuses häält tõstma ja kirjanikele ette heitma, et nad ei suuda teha rahu minevikuga. Soovitati selle asemel suunata pilgud ettepoole. Tsiteerin siinkohal Arved Viirlaiu vastust nii täpselt, kui võin oma mälu usaldada: „Kirjandus peab kajastama seda, mida tunneb rahva hing. Oleks hirmus, kui me enam ei tahakski teada ega mäletada, mida me kõik endaga kanname.“

Viirlaid on enimtõlgitud pagulaskirjanik. Tema tõlketööde edetabelis hoiab esikohta „Ristideta hauad“, mis on tõlgitud üheksasse keelde: hiina, hispaania, inglise, leedu, läti, prantsuse, rootsi, soome ja vene. Kirjanik ise peab venekeelset tõlget (Vene Entsüklopeedia, Tallinn 2005) soomekeelse kõrval üheks olulisemaks. Soome keeles on see muide ilmunud neljas trükis.

Reedetud põlvkonna üks nimekamaid kirjanikke ei tõrgu vaatamast lootusrikkalt tulevikku, kuid keeldub kergekäeliselt nurka heitmast mineviku ängistavaid kogemusi, mille kordumine tulevikus pole kaugeltki välistatud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus