OTT TAMMIK: väliseestlased kodumaa serval

"Talendid koju" on Euroopa struktuurifondidest 120 000 euroga rahastatav projekt välismaal elavate eestlaste kodumaale meelitamiseks. Kunagi varem pole selleks nii suuri pingutusi tehtud, aga kas sellest programmist saab ka asja?
Paljud soovivad tagasi tulla. Mina tulin tagasi. Ja seda pärast 23 aastat, kusjuures ma ei olegi palju vanem. Algkoolis olin see veider võõramaalane, kes hakkas kaheksa-aastaselt oma imelikku nime varjama, sest kõik inglise keele kõnelejad lisasid sellele nähtamatu "i". Ma polnud Ott. Ma olin Oit ja sellest sai kiiresti Oink (inglise keeles "ruik" - toim).

Minu lapsepõlvekodu sarnanes saatkonnale ja võib-olla just sellepärast tekkiski mul nii suur huvi oma juurte vastu. Teine põhjus on keel - Eesti tähendab mulle eelkõige just seda. See on omaette suhtlusviis, mis jõudis minuni palju varem kui mingi füüsiline identiteet. Eesti keeles rääkides või und nähes tunnen end teise inimesena. Olen eesti keeles tüdrukutega semminud ja mul on eesti keeles hambaid välja löödud. Nii sai keele värvidest ja kiududest osa minust.

Siiski tekitab inimestes segadust, et ma tulin tagasi. Kritiseerijad osutavad suurele töötusele ja väikestele palkadele. Hiljuti ütles isegi president Ilves USA riigiraadiole antud intervjuus, et tunneb end vaesena (õigluse mõttes olgu öeldud, et ta võrdles end sõpradega Columbia ülikoolist) ning tunnistas "Talendid koju" veebilehel, et Eesti ei ole enam see unistustemaa, mida ta oma lapsepõlvest mäletab.

Riik elab läbi suuri muutusi ja selle ühiskond on tormakas. Negatiivsest, ennasthävitavast energiast pakatavad nii Tallinna tänavad, lagunevad väikelinnad kui ka verejanulised veebifoorumid.

Moodi on läinud Eesti mahategemine. "Ega peale pere ja koera Eestisse keegi mind tõenäoliselt tagasi ei oota," ütles Saksamaal õppinud Martin Murruste, "Talendid koju" meeskonna liige.

President räägib talentide koju kutsumise veebilehel asuvas videopöördumises, et "me pole alati olnud mõistvad ja külalislahked, /kuid/ Eestil jagub tahet oma vigu lappida".

President võis silmas pidada igasugu asju, kuid emigrandid tunnevad selles viidet äratõukamisele, mis on neile tuttav tunne. Äratõukamine nii lahkumise kui ka tagasituleku pärast - oportunistliku põgenemise ja taasühinemissoovi pärast. Nõukogude aeg oli valus ja tekitas eraldunud väljarännanute põlvkonna. Tunnen isiklikult emigrante, kes meelega oma lastele eesti keelt ei õpetanud.

Viimasel kümnendil on asjad paremuse poole liikunud, kuid probleem ei lahene kunagi, kui me keskendume ainult negatiivsele.

Miks tagasi tulla? Hurjutajad ei mõista, et need, kelle hinge kriibib naasmissoov, on enamasti idealistid. Kaugel üles kasvades ja võõrast maast lugusid kuuldes saab Eestist muinasmaa, mis on sügaval inimese hinges kinni. Kui Eesti oma iseseisvuse tagasi võitis, valasid paljud võõrsil rõõmupisaraid.

Koos selliste väliseestlastega ühinesime ka mina ja mu sõber 2009. aastal Eesti mõttetalgutega - püüdega vahetada ja innustada rohujuuretasandil ettevõtlusideid. "See on kõige nõmedam mõte, millest ma kuulnud olen," naeris üks minu mitte-eestlasest sõber. Võib-olla tõesti. Kuid minule oli see hea vabandus, et saada kokku kõigi teiste Los Angeleses üles kasvanud noorte väliseestlastega.

Veensin 20 kõhklevat Ameerika eestlast Skype'i foorumis tunniajaseks ingliskeelseks vestluseks kokku tulema. Eestis peetakse mõttetalguid üleshaibitud läbikukkumiseks, kuid omavahel sideme kaotanud väliseestlastel oli lõbus.

Väljaränne

Ometigi võttis neile ühe lihtsa veebilehe tegemine nii kaua aega. Ma ei saa öelda presidendile, kes on ise projekti patroon ja endine väliseestlane, kuidas inimesi koju tuua. Kuid ma saan talle öelda, kuidas kodu neile lähemale viia.

Esmalt aga küsigem, miks neid on tarvis koju tuua. On põhjus omakasupüüdlik või on kasu vastastikune?

Tuleb aru saada, nagu ütles ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts "Talendid koju" pressikonverentsil (mis sobilikult toimus lennujaamas), et lahkumine on täiesti inimlik. Loomulik, et noored inimesed ihkavad ringi vaadata, avastada ja end proovile panna. Kõik minu põlvkonnakaaslased tahavad Eestist ära minna. Muud paigad tunduvad nii värskendavalt tundmatud. Inimesed on nõus elama hirmsates tingimustes võõral maal, selle asemel et jääda kaitsva ja turvalise kalli kodu rüppe. Põgenemine on täiesti loomulik - nagu ka lõpuks tagasi koju tulek.

Marurahvuslus on eemaletõukav. Au sees saab hoida aga kultuuri. Nagu president videos ütles: "/.../ Eesti ei ole ainult see, mis sünnib Eestis. Eesti on märksa laiem mõiste /.../".

Valitsus ei saa kedagi puuri pista ja sundida neid kusagile kuuluma. Ehkki see võib tunduda ideega vastuolus, peaks valitsus tegelikult trendiga kaasa minema ja rahvusvaheliselt mõtlema hakkama, enne kui on hilja, sest just nii püsib suurem tõenäosus, et inimesed ei kao ära. Ma ei mõtle Eestit kui paika, vaid olemust, seda "laiemat mõistet".

Siiski ei ole inimeste lahkuma innustamine kuigi hea plaan, sest riigil on probleem. Lahkujaid on rohkem kui tagasitulijaid ja sündide arv on väike. ÜRO viimane rahvastikuaruanne ennustab, et 2050. aastaks on eestlasi 100 000 võrra vähem.

Kojutoomine

"See projekt on esimene tõsine katse nende ajude eest võidelda," ütles Juhan Parts.

Meeskond töötas aasta aega, et selgitada välja, mida väljarännanud tahavad ja kuidas neid tagasi tuua. Nad küsitlesid 500 välisriikides õppivat või töötavat noort. Ainult 11 protsenti ütles, et nad ei kavatse kunagi tagasi tulla.

Siiski ei saada liikumist edu, kui miski ei muutu. Vähem tuleks keskenduda lahkunute füüsilisele tagasitoomisele ja selle asemel õpetada rahvast rohkem ühendust pidama.

"Talendid koju" lubab naiivselt vähemalt 25 emigranti tagasi tuua. Mis kasu on 25st, kui lahkunud on kümneid tuhandeid? Veel enam, ettevõtmise projektijuht ei lükanud ümber kuulujuttu, et nad rahulduksid ka kolme tulijaga.

Riik mõtleb SKT-le. See paistab ilmselgelt välja juba projekti nimestki. Pressikonverentsil ütles Kaubandus-Tööstuskoja direktor Siim Raie, et "igaüks on eriline". Kuid sõnal "talent" on konkreetne hinnanguline sisu. Isegi veebilehel registreerudes tervitab kasutajat lause "Talendid on need ägedad inimesed, kes otsivad tööd Eestis ja on hariduse saanud kuskil peenes välismaa ülikoolis."

See kõik on muidugi tore, aga väliseestlastel on vaja midagi enamat kui eliidile mõeldud klubi. Nad vajavad tugivõrgustikku.

Talentide koju toomise meeskonna kiituseks võib öelda, et nad algatasid lõpuks ometi puuduva online-projekti. Veebileht talendidkoju.ee on kasutajasõbraliku kujundusega, andes väliseestlasele võimaluse luua endale profiil ja Eesti tööandjatega ühendust võtta (jah, ka mina tegin endale seal konto).

Kuid sama palju nagu väliseestlased vajavad sidet Eestiga, on neil tarvis ka sidet teiste omasugustega. Neil on tarvis sisutihedaid ja mugavalt ligipääsetavaid piirkondlikke suhtlusplatvorme, mis võimaldaksid märksa enamat kui praegused Eesti Majade veebilehed. Need lehed peavad töötama ka inglise keeles, sest paljud inimesed, kellele teema korda läheb, ei oska piisavalt hästi eesti keeles lugeda.

Lisaks peavad need pakkuma hoopis rohkem kui jutte laulupidude kohta, sest paljude väliseestlaste arvates ei tähendagi Eesti muud kui rahvatantsu. Need virtuaalkodud peaksid võimaldama kõike alates lennupiletite ja majutuskohtade broneerimisest ja teabest, kuidas teisi väliseestlasi kohata, kuni meelelahutusuudisteni. Näiteks, kui ma Eestist ära olin, oli minu jaoks parim vahend siinsest õhustikust osa saamiseks rämehuumorisaade "Ärapanija". Ka filmid annavad keelt ja kultuuri väga hästi edasi, kuid enamik inimesi pole nendega kursis ega tea, kust neid otsida.

Globaalne mikroriik

Meil on võimalus säilitada oma kogukond ja olemasolu ka väljaspool Eestit. Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu andmetel elab väljaspool Eestit rohkem kui 100 000 Eesti juurtega inimest. Väliseestlastel pole tarvis punast vaipa, vaid südamest tulevat kutset. Inimesed tahavad tunda, et nad ei ole pelgalt vara, neil on tarvis tajuda end osana millestki suuremast. Kui ma mõtlen Skype'i foorumi väliseestlastele, siis tahan ma uskuda, et sellest saab asja.

Vaadake vaid, kuidas mõned veebipõhised liikumised nagu couch surfing (vastastikune kodumajutus, kus rändurid veebi vahendusel öömaja leiavad - toim) on ületanud lõhe virtuaalse ja füüsilise maailma vahel. Midagi sellist võiks õnnestuda ka Eestis. Väliseestlased ei pruugi kauaks siia jääda, nad ei pruugi ka üleüldse tulla. Kuid see ei tähenda, et nad ei võiks ühendust hoida.

Ott Tammiku arvamuslugu ilmus algselt ERRi ingliskeelses uudisteportaalis news.err.ee

Märkmed: