Artur, miks sind Kanadasse lasti?Lausa kutsuti. EstDocsi moderaator oli mu austav nimetus viiel päeval oktoobris. Ma polnud kunagi varem Kanadas käinud. Võimalusi on olnud mitu, aga ikka olen mõelnud, et eks see üks Eesti moodi maa ole. Miks muidu seal niipalju eestlasi elab. Mul oli õigus. Meeldivalt rahulik - ei ole seal liigset võltsnaeratusega tõmblemist. Inimesed on nagu päris inimesed ja piisavalt külm on ka, et mõttetegevus toimuda saaks. Ja filme nad armastavad ka - praktiliselt igal päeval aastas on Torontos mõni filmifestival käimas.
Tore, aga ikkagi, miks sind sinna moderaatoriks kutsuti? Kas kedagi teist ei olnud enam võtta? Seda imestan ma ise ka. Miks seal üldse moderaator olema peab? Seal on Ellen, kes juhib suurepäraselt üritust ja tunneb hästi filme. Publik teda armastab. Miks on siis vaja lõhkuda meeldivat atmosfääri mingi joriseva taadiga, kes ajab publiku oma taustajuttudega hoopis suuremasse segadusse kui filmid, mida näidati. Aga tegelikult peaks selle moderaatori ülesanne olema kahesuunaline. Ühest küljest anda taustu linastuvatele filmidele, teisest küljest viia tagasisidet filmitegijateni.
Mis seal siis nii erilist on, eestlaste tehtud filme näidati eestlastele ja sina said tänu sellele lihtsalt reisida?Esiteks, mind ei huvita reisimine reisimise pärast. Minu jaoks on 95% reisid seotud tööga ja nii ka nüüd. Olin väga üllatunud, kui kuulsin, et EstDocs’ist on kujunenud suurim eestlaste kultuuriüritus väljaspool Eestit. Aga see ei olnud ainult eestlaste festival. Igal linastusel oli hulk inimesi, kes ei rääkinud eesti keeles. Mõned olid küll keelest kaua eemal olnud eestlased, aga enamus siiski teiste rahvuste esindajad. Sellisena on festival kujunemas ka eestluse sõnumi levitajaks väljaspoole eestlaste ringi. See on tõsine missioon. Tegelikult nii oluline, et sarnane festival peaks toimuma aastaringselt erinevates eestlastega seotud kohtades ümber maailma. Festivali organiseerijatelt kuulsingi, et vaikselt mõlgutatakse mõtet filmidega ka Torontost ja Kanadast välja minna. Paar katset on tehtud, aga veel mitte päris õnnestunult. See oleks vägev. Iga eesti filmitegija unistus oleks saada oma dokfilm sellele tuurile.
Täna tahetakse oma filme saada ka EstDocs’ile. Defitsiit peaks siiski olema. Seepärast toetan korraldajate mõtet vähendada festivali pikkust maksimum 5 päevale. Eesti filmitegijad võiks sättida oma esilinastusi sügisesse, et Torontost saaks maailma esilinastuste koht.
Nojah, filmiprodutsendid ütlevad siis, et maailma suured festivalid ei võta sel juhul nende filme oma festivalidele, kuna tahetakse nö süütuid filme. Me võiks siiski maailmale teha selgeks, et vaadake, oleme väike rahvas, mistõttu on meile tähtis, et film linastuks kõigepelt eestlaste festivalil ja siis alles teie juures. Sellega annaksime teistele märku, et väärtustame ennast rahvusena.
Aga tegelikult oleks tahtnud modereerida eesti keeles.
Kas sina Artur oled tõesti nii suur eestluse eest võitleja?Arvan, et EstDocs’i kõige olulisem missioon on eestluse mõiste kaasajastamine. Ma ei tea ühtki teist üritust, mis nii sihikindlalt seda teeks. Ei ole ju olemas enam välis- ega kodueestlasi. On lihtsalt oma rahvusest huvitunuid ja neid, keda see “ei koti”. Õnneks on viimaseid ilmselt vähem. Mind tõesti huvitab mu rahvuslik päritolu ja ma püüan mõtestada oma ugri-mugri natuuri. Oma lastelegi püüan selgeks teha, et keel, mida nad emakeeleks nimetavad, on nende ajudesse pununud mustri, millest ainult u miljon inimest maailmas aru saab. Kui mu 21 aastane sakslasest peigmehega Lõuna-Aafrikas Cape Town’i ülikoolis õppiv tütar viimases skype’i vestluses paari eestikeelset sõna ei suutnud meenutada, ei olnud ma sellepärast mures. Ma teadsin, et muster on tal ajus olemas ega kao sealt kuhugi.
Nüüd juhtus küll kummaline asi. Seda artiklit kirjutades ja unistades üleilmsest Eesti Filmide Festivalist, saabus e-kiri Austraaliast Leen Rampelt. Temal ja ta väikesel meeskonnal on plaanis hakata korraldama Eesti Filmifestivali Austraalias. Super. EstDocsi pisik on levima hakanud! Õnnitlen Ellenit ja co! Teie olete teerajajad!
Me räägime festivalist ja eestlusest, aga kas näidati ka häid filme?Siin on nüüd mul võimalus kriitiline olla. Alles kodust eemal olles kodumaiseid filme vaadates tajud, kui vähe on neis üldistust. Tõepoolest, paljudest filmidest on võimalik aru saada siis, kui keegi seletab tausta. Samas “Tallinna kilude” tegijad olid oma allegooriaga nii kaugele läinud, et sellest ei saaks tõenäoliselt ka näiteks tartlased aru. Moderaator oleks pidanud neid taustu ilmselt selgitama oluliselt kauem kui filmi pikkus. Ja vaevalt temagi kõigest aru sai.
Teine probleem on nö väikesed lood. See on juba filmipoliitika, aga arvan, et rahastajad loodavad liialt massile, st liiga palju tehakse pooletunniseid teledokke, unustades suured teemad.
Proovin seda ka vaikselt filmitegijatele edasi öelda. Tegelikult peaks kõik eesti filmitegijad olema korra EstDocs’il moderaatorid ja nad õpiksid seal palju. Mina igal juhul õppisin.
