Tekst: Aino Siebert, fotod Aino ja Werner Siebert Art Basel-it peetakse maailma tähtsaimaks rahvusvaheliseks kunstimessiks. Seal leidub erakordne segu kaubandusest ja kultiveeritud
show’st. Messihallides lõhnab küll tugevasti raha järele, kuid kunstiarmastajat see ei sega. Ka väikese rahakotiga huvilisel on siin võimalik näha palju huvitavat. Kord sees, on juba alla neelatud ka kõrge sissepääsumaks – 38 šveitsi franki, sest näha on sensatsiooniliselt palju eksponaate: 300 maailma juhtivat galeriid näitavad siin umbes 2500 kunstniku töid.
Vaadata ei ole mitte ainult muuseumide klassikuid, vaid ka noore põlvkonna eksperimentaalseid teoseid: maale, ekspressionistlikke objekte, veidraid installatsioone ja tähendusrikkaid videotöid. Kõndides ühe galeriiboksi juurest teise juurde, unustab külastaja kiiresti, et kõike seda ilusat ja huvitavat on võimalik ka osta, muidugi kui rahakott seda lubab. Mitmed meistritööd vahetavad siin omanikku hindadega, mis teevad tavainimese hingetuks. Näiteks pakkus Zürichi galerii Bischofberger Andy Warholi „Big Retrospective Painting“ müügiks 74 miljoni euroga. Kuid kellelgi pole põhjust tunda kadedust, Baseli kunstimessil võib haruldase väärtusega töid vaadelda palju lähemalt kui muuseumis. Kes arvab, et kõik Picassod on juba müüdud, see eksib – Art Baselis oli nii mõnigi kuulsa hispaanlase maalidest veel müügiks, hindadest muidugi ei räägitud. Diskreetsust hinnatakse siin üle kõige. Ka mitme teise klassiku, nagu Ernst Ludwig Kirchneri või Alexei von Jawlensky tööd otsisid uut omanikku. Berliinis elav eesti kunstnik Ivar Kaasik tundis seevastu huvi hoopis selliste kunstnike vastu nagu Fernando Botero, Alex Katz, Gerhard Richter, Sigmar Polke, Thomas Ruff ja Joseph Beyus. Intervjuu temaga ilmub lähiajal.
Mis teeb Art Baseli nii haruldaseks? Šveitsi-Saksamaa-Prantsusmaa piirilinnas võib näha eksponaate, mille kohta paljud üldse ei teadnud, et selliseid on olemas. Nii muutubki messi külastus kiiresti avastusrikkaks kunstiseikluseks. Elegantselt ja originaalselt riietunud daamid teavad aga kogemustest, et kõrgeid kontsi siin kanda ei tasu – ainult need, kellel on jalas mugavad jalanõud, võivad alustada läbi galeriide viivat avastusmaratoni.
Art Basel on kunstisuperlatiivide ilutulestik. Seega pole ka ime, et külastajaid oli tänavusel üritusel kriisist hoolimata üle 60 000, ainuüksi ajakirjanikke oli tulnud kohale 2800. Iga-aastane meganäitus läheb hiljem Ühendriikidesse, kus seda esitatakse Miami Beachis.
Art Baselis on näha ka elavat kunsti. Nagu Eva ja Adele, kes aasta tagasi näitasid oma kunsti Tallinnaski. Nende kahe, Berliinis elava omapärase paari, näituse kureeris Harry Liivrand. Kaks naist või hoopis naine ja mees, see jääb kunstnike endi saladuseks – nende sugu on vabalt valitav. Samuti leiab paari elulugudes ainult nende endi mõõdud, samuti nagu kunstiteosteski. Eva ja Adele kontseptiks on „Wherever we are is Museum“ (Ükskõik, kus me oleme, on muuseum). Nad tulevad üritustele tavaliste külastajatena ja lasevad ennast fotografeerida või kasutavad pilte, mida leiavad endast meedia väljaannetes. Fotod töötlevad nad hiljem ateljees ümber kunstiteosteks.
Poolatar Alexandra Holownia oli samuti Berliinist, ta esines Art Baseli koridorides klouni mulje jätvas kostüümis. Oma välimusega soovis ta tuua esile naiste õigustel tallamist religiooni poolt. Tema arvamus meenutas vasakpoolset feminismi, mis oli Kesk-Euroopas esil juba 1960-ndatel aastatel. Peale huvitavat debatti oli ta aga valmis möönma, et Hannoveri endine piiskop Margot Kässmann on ikka üks austusväärne naine. Meeldetuletuseks: vaimulik astus tagasi kõikidest kõrgetest ametitest peale seda, kui politsei peatas ta kinni punase tulega ristmikult üle sõites – vaimuliku veres oli 1,8 promilli alkoholi. Saksamaa evangeelse luteri kiriku endine liider teenis austuse ära sellega, et julges seista moraalselt oma patu taga. Sellest peaksid mitmed teisedki võtma eeskuju. Ka sellised kohtumised ja jutuajamised kuuluvad kunsti juurde ja on sama põnevad kui kogu mess.
Art Basel’i asutasid kohalikud galeristid 1970. aastal. Nüüdseks on see kasvanud üheks kõige esinduslikumaks kunstimessiks, kus näidatakse maale, jooniseid, kunstitrükiseid, skulptuure, installatsioone, fotograafiat,
performance’it ja videokunsti. Üritust tulevad külastama tuhanded kunstnikud, kogujad, galeristid, muuseumide esindajad, kuraatorid ja tavalised kunstientusiastid. Messile tulijad valitakse välja žürii poolt, kuhu kuuluvad rahvusvaheliselt tuntud galeristid. Soovijaid on kallitest hindadest hoolimata alati mitu korda rohkem kui üritusele pääsejaid. Mitmed ootavad oma järjekorda isegi kümneid aastaid. Tänavu oli kõige rohkem galeriisid Ühendriikidest – 72 ja Saksamaalt – 53. Esindatud olid kõik Skandinaaviamaad. Ida-Euroopa kunsti esindasid Poola, Venemaa, Sloveenia ja Tšehhi. Soomet esindas galerii Anhava, näidates Elina Merenmies’i, Jorma Puraneni, Marko Vuokola ja Matti Kujasalo töid.
Rohkem informatsiooni:
www.artbasel.com www.artbaselmiamibeach.com www.ivarkaasik.ee Silikoonist valmistatud “Michael³, autor Evan Penny.
Elav kunst - Eva ja Adele Berliinist.
Eesti kunstnik Berliinis, Ivar Kaasik, külastab kunstimessi igal aastal.
Fotod: Aino ja Werner Siebert.
