Arnold Greeni salaettekanne Karl Vainole
Arvamus 21 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eerik-Niiles Kross, Eesti Ekspress http://www.ekspress.ee/viewdoc...

ENSV välisminister Arnold Green pidas kompartei juhile Karl Vainole saadetud ettekandes Eesti iseseisvuse taastamispüüdlusi nõukogudevastaseks provokatsiooniks.

Siinavaldatav dokument on nii tuumakas, et kõneleb suures osas iseenda eest. Ent siiski paar sõna. Ettekandes peitub ühekorraga mitu olulist sõnumit. Esiteks – EKP juhtkonnal oli selgemast selgem arusaam Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse ning mittetunnustamispoliitika sisust, tähendusest ja ohtlikkusest ENSV seisundile. Märksa selgem kui vähemasti osal iseseisvusliikumisest, eriti Rahvarindel. Siit võib tuletada mitmeid seoseid, miks Eesti kommunistid üritasid 1989–91 nõnda agaralt sõlmida liidulepingut N Liiduga. Liiduleping oleks juriidilise järjepidevuse lõpetanud ning asetanud Eesti SRÜsse. Kui Rahvarinne ei pruukinud niisugusest seosest aru saada ning liiduleping võis olla nende silmis võti vabadusse, siis EKP-l oli juriidilise järjepidevuse tegelik tähendus tõendatult selge ning järelikult oli tema poliitika eesmärk liidulepingu abil põlistada Eesti kuulumine N Liitu.

Teine tähtis sõnum tekstis on väliseestlaste tegevuse olulisus nn Balti küsimuse ehk Eesti, Läti ja Leedu vabadusnõude elus ja Lääne poliitikute päevakorras hoidmisel kuni 1991. aastani välja. Tuleb arvestada, et ettevõtmised, mida Green siin kirjeldab, tehti omast vabast ajast ja omast rahast ilma riikliku toe ja bürokraatia abita. Vastupidi, tehti nõukogude ametnike pidevate ähvarduste ja protestide foonil. Ja tol ajal ei olnud need ähvardused sugugi vaid halenaljakad.

Kolmas sõnum või õieti paljas tõde, mis siit paistab, on EKP-laste suhtumine Eestisse kui vallutatud riiki, mille kuulumise eest N Liitu nad peavad võitlema. Kurb, et nüüd on hakatud Greeni salaettekande omaaegseid lugejaid segi ajama nendega, kelle tegevusest see ettekanne on kirjutatud. Kurb, et Eesti iseseisvuse taastamise eest on saanud ordeneid mitmed selle ettekande adressaadid, mitte need, kelle "nõukogudevastaseid provokatsioone" siin kirjeldatakse.

Eerik-Niiles Kross


SALAJANE Eks. Nr. 1
Eesti KP KK "Balti küsimus" lääneriikide poliitikas (Informatsioon)


Balti nõukogude vabariikide mittetunnustamise teema figureeris 1986. aastal ja 1987. aasta algul aeg-ajalt lääneriikide erinevate poliitiliste tegelaste, mitmete valitsuste liikmete ja parlamendisaadikute arsenalis, kaasaarvatud USA president R. Reagan ise. Samal ajal olid Balti emigrantide reaktsioonilised organisatsioonid märgatavalt edukad nõukogudevastaste ettevõtmiste organiseerimisel ja läbiviimisel, eriti USA-s, Kanadas, Šveitsis ja Austrias. Ameerika poliitikute toel laiendasid balti emigrantide organisatsioonid kontakte paljude riikide ÜRO juurde akrediteeritud esinduste juhtidega, Europarlamendi saadikutega, Euroopa Nõukogu liikmetega Strassbourg’is.
ÜRO Peaassamblee 41. sessioonil üritasid balti emigratsiooni nõukogudevastased ringkonnad äratada "erilist huvi Balti küsimuse vastu" Kariibi mere basseini riikide delegatsioonide hulgas, seades eesmärgiks "Balti riikide enesemääramise õiguse" tunnustamise. Nõukogudevastase emigratsiooni, mis tegutseb organisatsiooni "Baltikum pöördub ÜRO poole" (BATUN) kaudu, lähem eesmärk on saavutada akrediteering ÜRO Majandus- ja Sotsiaalküsimuste Komisjoni juures kui valitsusväline organisatsioon.

Nagu näitab praktika, tõstis Valge Maja oma nõukogudevastases kursis "Balti küsimuse" USA riikliku poliitika tasemele. Nii kuulutas USA president 1986. aastal Kongressi resolutsiooni alusel neljandat aastat järjest 14. juuni "Balti vabaduse päevaks", teatades seejuures, et "Balti riikide inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu on ebaseaduslik ja õigustamatu".
Balti kodanlike vabariikide väljakuulutamise (1918. aastal) aastapäevadel saatis USA Riigisekretär D. Schultz "Eesti, Läti ja Leedu diplomaatilistele esindajatele USA-s" järjekordsed läkitused.

USA avalikul toel osales CSCE liikmesriikide ekspertide kohtumisel inimkontaktide alal, mis toimus Bernis (Šveitsis) 1986. aasta aprillis, vaatlejatena grupp Balti nõukogudevastase emigratsiooni tegelasi. Bernis külastasid emigrandid 24 riigi delegatsioone ning andsid neile kätte memorandumid, mis sisaldasid jõhkraid rünnakuid NSVL-i vastu "inimõiguste rikkumise" ja "Baltikumi venestamise", aga samuti "genotsiidi poliitika" teemal Baltikumi põlisrahvaste suhtes. USA delegatsiooni juht Bernis M. Novak viis läbi eraldi kohtumise Ida-Euroopa "ikestatud rahvaste esindajatega", sealhulgas baltlastega.

Rahvusvahelise iseloomuga alatu nõukogudevastane aktsioon viidi läbi 23. augustil, mida kutsuti "musta lindi päevaks". Sel päeval korraldati USA, Kanada, Suurbritannia ja Rootsi erinevates linnades leinademonstratsioonid, mida toetasid kohalikud võimud ja kus osalesid Balti ja Ukraina emigrandid, aga samuti emigrandid Poolast, Ungarist, Tšehhoslovakkiast ja Afganistanist. Nii tähistati 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingu aastapäeva, milline, nõukogudevastaste arvates, kinnitas Ida-Euroopa territooriumi jagamise. "Musta lindi päeva" organiseerimises ilmutasid erilist aktiivsust Kanada eesti emigratsiooni nõukogudevastased ringkonnad, kus töötas selle ettevõtmise "rahvusvaheline komitee" Markus Hessi (noore põlvkonna eestlase) juhtimisel. Astutakse samme, et muuta "musta lindi päev" traditsiooniliseks ning tähistada seda iga aasta 23. augustil.

Toetudes ametliku Washingtoni poolehoiule, esinesid nõukogudevastased balti emigrandid aktiivselt 1986. aasta novembri alul Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Viini konverentsi esimeste töönädalate ajal. "Ülemaailmse Balti riikide nõukogu" nimel anti kõigile Viini kohtumisel osalejatele üle memorandum, mis nõudis "Balti riikide ebaseadusliku okupeerimise küsimuse tõstatamist ning Eesti, Läti ja Leedu suveräänsete õiguste vaba kasutamise taastamist ilma välismaise sekkumiseta". Ameerika delegatsiooni koosseisu Viini kohtumisel oli USA avalikkuse esindajana lülitatud nn "vabade lätlaste ülemaailmse ühingu" juhatuse esimees O. Pavlovskis.

Tervikuna üritavad balti natsionalistlikud grupeeringud kõigi jõududega ära kasutada Viini kohtumist, et tõmmata kohtumisel osalevate riikide valitsevate ringkondade, massimeedia ning Lääne-Euroopa avalikkuse tähelepanu "Balti küsimusele". Selle eesmärgi saavutamist, lisaks nimetatud visiitidele kõigi Viini kohtumisel osalevate kapitalistlike riikide delegatsioonide juurde, taotlevad ka lärmakad tänavademonstratsioonid ja pressikonverentsid ning isegi vandalismiakt – nõukogude sõjameeste – Viini vabastajate mälestusmärgi süütamine Läti rahvusest isiku poolt.

Saadud andmetel tõsteti "Balti küsimus" Viini konverentsil 1986. aastal vaid USA, Kanada ja Prantsusmaa esindajate poolt. Samasugust reaktsiooni oodatakse Viini kohtumise jätkumisel 1987. aastal eelkõige Belgia ja Hollandi poolt. Belgia esindaja peaks justkui esinema 12 Lääne-Euroopa riigi nimel Baltikumi "venestamise", seal "usuvabaduse piiramise" jne teemal.

USA ja teiste lääneriikide ametlikud ringkonnad otsivad teid, kuidas traditsiooniline ilmetu "Baltikumi N Liidu koosseisu inkorporeerimise mittetunnustamine" "rikastada tänapäevase problemaatikaga".

On tähelepanuväärne, et Riigidepartemangu nõunik M. Kampelman soovitab balti nõukogudevastase emigratsiooni ladvikule käesoleval etapil arendada maksimaalset tegevust Lääne-Euroopa riikide ametlikes ringkondades, sest "Balti küsimuse" lahendamise poliitiline mehhanism tuleb ette valmistada ja arendada nimelt Euroopas, kuna ainult Euroopas saab seda "probleemi" lahendada.

Tõepoolest, Euroopas on juba täheldatav aktiviseerumine "Balti küsimuse" ümber. Nii võttis Euroopa Nõukogu Strassbourg’is 28. jaanuaril 1987 ühehäälselt vastu resolutsiooni, mis kutsus Nõukogude Liitu üles "andma Balti riikidele tagasi enesemääramise õigus", kuivõrd "Eesti, Läti ja Leedu kasutasid enesemääramise õigust 1918. aastal, ning et see õigus on tänaseni kehtiv, nii nagu Nõukogude Liidu enda poolt 1920. aastal ning Rahvaste Liidu põhikirjaga tunnustati".

Oma resolutsioonis pöördub Euroopa Nõukogu Lääne-Euroopa maade valitsuste poole eesmärgiga tõsta "Balti riikide enesemääramisõiguse tunnustamise" küsimus Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Viini konverentsil.

Resolutsiooni eelnõu esitas Euroopa Nõukogus Hollandi esindaja Tööpartei saadik Harri van den Berg. Selle küsimuse aruteludest, mis kestsid poolteist tundi, võttis osa Euroopa Nõukogu 11 delegaati, selahulgas Inglismaalt, Rootsist, Itaaliast, Türgist, Norrast, Šveitsist, Hispaaniast jm. Mitte keegi delegaatidest ei astunud välja resolutsiooni vastuvõtmise vastu.

Euroopa Nõukogu istungile kutsuti Balti emigrantlike organisatsioonide delegatsioon ning 27. jaanuaril korraldasid Inglise ja Rootsi konservatiivsed parteid vastuvõtu Balti delegatsioonide auks.

Valmistudes vastu võtma kodanliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva (24. veebruaril 1918), publitseeris nn Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu k.o. aasta veebruaris proklamatsiooni, kus kuulutas 1987. aasta "Eestiga tutvumise aastaks". Proklamatsioon kutsub üles kõiki "vabu eestlasi" kasutama iga, isegi kõige väiksemat võimalust selgitada ja tutvustada eesti rahva ajalugu ja saatust.

Ilmselgelt ei jäta meetmed, mida võetakse kasutusele selle proklamatsiooni ideede elluviimiseks, tähelepanuta ka Nõukogude Eestit, kuhu nõukogudevastane emigratsioon siiamaani loodab üle kanda nõukogudevastase tegevuse teatavat osa.

Ülalkirjeldatust lähtuvalt peab Eesti NSV VM otstarbekohaseks Suure Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks valmistumise raames loengutel õppeasutustes ja töökollektiivides ning trükisõnas käsitleda marksistlikust vaatenurgast küsimusi, mis on seotud kodanlike poliitiliste ringkondade tegevusega revolutsioonilisel 1917. aastal ning nende ettevalmistustega kodanliku vabariigi väljakuulutamiseks. Rohkem tuleks lugeda loenguid ja avaldada materjale kodanliku Eesti vabariigi rahvavaenulikust poliitikast, eriti noorte auditooriumide ees, kes teavad halvasti 1918–40 perioodi ajalugu.

ENSV välisminister A. Green

30. märts 1987
Vene keelest tõlkinud Eerik-Niiles Kross
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus