Eesti Elu
Armukadedus läbi aegade
Kultuur 04 Feb 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Külmadesse talvepäevadesse saab vaheldust tuua mitmel viisil. Mina käisin ülemöödunud pühapäeval ooperis. Helilooja kutsel. Selliseid asju tuleb ette, kui oskad õigeid sõpru leida. Ei loe, et Verdi ja Puccini on ammu surnud. Riho Maimets elab ja on ennegi minuga sõbralikku koostööd harrastanud. Jah, ikka muusikalist. Seekordne etendus oli hiljutisest Ilutule teatrietendusest märksa erinev, kuid nalja sai sealgi. Ja palju muud.

Selle pooleldi pilava sissejuhatuse taga peitub päris tore vaimuvärskendav sündmus. Toronto Ülikooli Muusikafakulteedi ooperiosakond algatas 1997. aastal midagi katsetuse korras õpikojana, ergutades noori kompositsiooniõpilasi looma oooperistseene, mis teiste muusikatudengite poolt ette kanti. Katsetuse kontsept kujunes niivõrd edukaks, et seda hakati aasta-aastalt kordama ja tänaseks on see võetud magistritöö tasandil õppekavva. Pühapäeval, 23. jaanuaril leidis MacMillan Theatre laval aset selle hooaja ooperietendus.

Koomilise süžeega ooperi libreto oli loonud Michael Patrick Albano pealkirjaga The Jealous Husband – Armukade abielumees. Ooperis oli kuus stseeni. Iga stseen kujutas üht ajajärku, eelajaloolisest kuni utoopilise tulevikuni – viimane stseen toimub Marsil. Iga stseeni muusika oli tellitud erinevalt heliloojalt. Lauljaiks ooperiklassi õpilased, saatjaks 22 liikmeline instrumentaalansambel gamUT. Kolmanda stseeni, mis mängis ühes kodusõjaeelse USA lõunaosariigi istanduses, muusika autoriks oli Riho Esko Maimets.

Kõiki stseen läbis sama motiiv – abielukolmnurk. Lauljad vaheldusid. Ainsana püsis armukadeda abielumehe rollis sama laulja, kes pidi viis korda kostüümi vahetama ja kuuel eri viisil mõrtsukatööd sooritama. Võimsaks finaaliks kogunesid kõik lavale (Marsile?!) ja tervitasid koos publikuga kuut heliloojat.

Nii groteskne kui kogu etendus ka ei olnud, oli see siiski nii heliloojaile kui interpreetidele tugevaks väljakutseks ja pakkus tõelise muusikalise elamuse. Riho avaldas rahulolu, et oli saanud just selle stseeni, mida ihaldas. Pihtis ka, et loominguprotsess oli küllaltki aegavõttev. Tema loodud muusika kõlas teistest meloodilisemana, kirkamana, läbipaistvamana. Kontsertsaalist väljudes tundsin Riho pärast kahekordset uhkust – nii muusiku kui eestlasena.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus