Andke andeks, head lugejad, et mina täna Karla asemel sõna võtan. Mind sunnivad selleks erakorralised asjaolud. Onu Karla on muidu igati leplik ja rahulik mees, aga kui ma teda eile külastasin, siis oli teine küll nii turris, et ainult nohises ega tahtnud minuga rääkidagi. Viskas mulle ette Eesti Elu viimase numbri ja osutas artiklile, mis kuulutas, et Kanadas on loodud eestlasi ühendav organisatsioon. Peaaegu käratas, et „poiss, sinu asi on seekord kõnelda, mina nende peale tinti raiskama ei hakka.“
Olin artiklit lugenud ja mõistsin onu Karlat sõnapealt. Vaikselt rõõmustasin, et talle netikommentaarid kättesaadavad pole, need oleksid vanamehe surnuks vihastanud. Olin ja olen ise samuti segaduses. Artikkel algab meeldiva ja paljutõotava sõnumiga, et uue organisatsiooni on loonud need, kes soovivad eestlust ja Eesti elu Kanadas edasi viia. Kuid juba teises lõigus ilmneb selge vastuolu: siiasaabunud noored ja andekad kas ei soovi või puudub neil võimalus ja koht teistega kontakti saamiseks. Kohti on surmkindlalt olemas kaugelt enam kui üks ja võimaluste puudust ei oska ka näha. Jääb üle vaid oletada, et nad ei soovi. Organisatsiooni ellu kutsujate väljenduse kohaselt – soovivad, aga ei soovi.
Organisatsiooni (vabandust! assotsiatsiooni) juhatuse esimees, kelle nimi on vaatamata 12 aastat Kanadas elamisele siinsele avalikkusele tundmatu, tahaks ka kunagi oma lapsi eesti kooli ja/või lasteaeda viia. Selles koolis, mille onu Karla oma aatekaaslastega kunagi rajas, õpetatakse eesti keelt ka täiskasvanuile. Seal võidaks lugupeetud esimehele selgeks teha, et association on eesti keeles selts või ühing. Ja et meil pole kunagi kombeks olnud omavahel kommunikeeruda, oleme lihtsalt suhelnud. Sellele netikommentaatorile, kes rõõmuga hõiskas, kui hea tal on end jälle Eestlasena tunda, vastan omalt poolt, et me oleme endid siin üle kuuekümne aasta eestlastena tundnud. Seda sõna ei kirjuta me väikse algustähega lugupidamatusest, vaid sel lihtsal põhjusel, et me nende pikkade aastate vältel pole suutnud unustada eesti keele grammatika põhireegleid.
Eestist hiljem siia saabunuid on meie ühiskonda väga vaja. Neid, kes soovivad, on juba mitmel pool rakendatud. Nad teenindavad meid Eesti Ühispangas, õpetavad täienduskoolides meie lapsi, tegutsevad mitmel alal Tartu College’is, toimetavad ajalehte. Nad valmistavad ja müüvad meile eestipäraseid toite ning kuulutavad meie kirikutes jumalasõna. Uue organisatsiooni loomiseks pole vaja lamedat vabandust, et puudus olemasolevate toetus. Andestage, et teie siiasaabumisel kedagi vajaliku informatsioonipaketiga lennujaamas ootamas ei olnud. Me kahjuks ei olnud teie saabumisest teadlikud.
Jõudu ja edu uutele tegusaile tegijaile! Loodan, et te eestlaste ühendamise õhinas ei unusta endile selgeks teha sõbraliku koostöö mõistet. Head advendiaega, rõõmsaid jõulupühi ja õnnelikku uut aastat!
Herman (Karla ülesannetes)
Ärmani ääremärkused (18)
Meelejahutus | 08 Dec 2011 | HermanEesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mina kui sakslane lugesin, leidsin et nii õige jutt kui olla võib. "Temal oleks olnud õigus sõimata, kuid ta teadis et süüdi oli süsteem ja valitsus, mitte tavalised inimesed." Meie sakslased püüdsime ka jänkidele seletada, et vot, meie ei teadnud: Dachaus põletatakse juute. Aga näed, ami'd ei uskunud. Nii et ka mina olen väga seda meelt, et venelased polnud süüdi eestlaste kiusamises, oleme kõik ohvrid. Hävituspataljonlased ja küüditajad, Punaarmee. Nad täitsid vaid käsku. Lõpuks ometi keegi, kes meist sakslastest aru saab. Vaata, ega Goebbels ja Eichmann ja Dr. Mengele, ka nemad ei soovinud tegelikult juutidele halba, olime kõik ohvrid. Kartsime Hitlerit, saad aru! Meil lihtsatel politrukkidel ja kotimeestel ja jeestlastel polnud vähimatki teist valikut, meie tavainimesed pole milleski süüdi. Paha, et meil kõikidel nii läks - soomlastel ja venelastel, hiinlastel ja tiibetlastel, ameerika põliselanikel ja kolonistidel. Oleme kõik ohvrid sellised.
Ma ei tea täpselt mis on vobla aga minu arust on "räimud" ja silgud rohkem eesti toidud rossolje ja kringel
Minu arust ei ole kringel ja rossolje eesti rahvustoidud.
Meelejahutus
TRENDING
