Noh, nüid oleme siis kõik suured pidud ära pidand, kolmevärvilised lipud on raatuse platsil vardasse sikutatud, sütitavad kõned on ära peetud ja mõnda isegi kuulatud, lühikestes pükstes poisid on pillisi puhund ja trummisi tagund, mitmele poole on kummardusi tehtud ja mitmes keeles kuulutatud, kui kallis see maalapike läänemere kaldal meile ikke on. Saadikud ja joodikud on ühe laua taga istund ning elgema tuleviku auks topsi tõst. Ühesõnaga – tants ja trall on seks korraks möödas, ees ootab ulk töiseid päevi.

Ega mina seda juttu selleks ei kõnele, et pidupidamist ja pidajaid kudagi augutada vai alvaks pidada. Ma olen ainult natuke kade, et endast pole enam pidudel käijat ega kedagi. Minu rind läheb uhkusest kummi nigu nendelgi, kes neid kõnesi kuulavad ja enamate inimestega klaasisi kõlinal kokku kolksatavad. Ma tahan ainult meelde tuletada ja manitseda, et pidusi tuleb õigeste pidada. Sedamoodi, et järgmisel ommukul ei tervitaks sind pohmelus, vaid tahe käised üles käärida ja sellesama isamaa eaks tööle akata, kellele me pidupäeval igavest truudust vandusime.

Ariliku päeva nimi on äripäev. Selle nimetuse pärast läksime Ärmaniga jälle naginasse, sest tema käskis ütelda argipäev. Mina vasta, et ega ma põllu peal ainult argiga ei õienda. Sõnnikuveo aegu küll, aga sõnniku mulda kündmiseks on ikke atra vaja ja igasugu tööriistasi veel. Tema jälle pilkama, et sinust ju enam kündjat-külijat pole, kas oled akand äri ajama vai mis? Et ennevanaste sa ei kannatand ärimehi ega muid pekulantisi ültsegi.

No teatsa, poisil võib ju õiguski olla, aga mina olen nii vana mees, et ütlen nõndaviisi, kuda ma olend arjund ütlema ja asi nudi. Minu noorespõlves kasutati nisukest sõna ja sina poiss ära end äri pärast ärrita. Just nõnda ma talle kostsin ja ju ma vist sellejuures natuke resuluutne kah olin, nii et poiss sai aru ja jäi vakka. Ega nimetus ei olegi tähtis. Nimetus on koor, aga koore sehes on tuum ja see on oluline.

Minu tänase jutu tuum on nisuke, et äripäev ehk tööpäev on see, mis annab õiguse kord aastas pidu pidada. Pidupäev on nigu laulatus, et seisad püha altari ees, sina oled peigmees ja isamaa on pruut; vannud talle igavest truudust, annad musu peale ja lubad temast mitte iial ära pöörda. Aga juba teisel päeval algab aus ja ülesse ehitav töö. Kõik aktuste korraldajad akkavad meie igapäevast elu sättima, lühikeses pükstes poisid ja seelikuga tüdrukud seisavad sirgesse rivisse, õikavad „alati valmis” ja mitte ainult ei õika, vaid ongi valmis, kui aga vaja. Auväärt proua saadik, kes meile kenaste kõneles, läheb võera riigi parlamendi ette ja õpetab võerad valitsejad kah meie maad austama.

Aga kõige õigem mees läheb sorkab sõrmed Eestimaa mulda ja siblib selle viljakandvaks. Maad ei saa keski armastada, kes käsi mullaseks ei tee. Lauba õhta käib saunas ära ja siis on sõrmed jälle puhtad nigu koolmeistril. Esmaba ommuku jälle mulda, sest asvaldi sehes armastus ei idane.

Märkmed: