Läheneval festivalil estdocs on kavas film Eduard Tubinast. Hea mõte – austame oma suuri inimesi. Heliloojat enam pole, tema looming on.

Esmapilgul on film nagu telesaade „rääkivatest peadest“. Jälgid veidi ja saad aru, et asjad nii pole. Filmis on maitsekalt Tubina muusikat, dokumentaalkaadreid ja filosoofilisi vahetekste.

Tubina elu, loomingut, suurust ja haaret seletavad lahti inimesed, kes ise filmi väärt. Hinnangud heliloojale on adekvaatsed.

See on filmi üks rikkusi – kaasaegsete tõetunnistused. Loen üles nad ekraanile ilmumise järjekorras (tõsi, edasi esinevad nad samuti) ja hinnangud pole lausa kattuvad: Asta Lepik, Eino Tubin, Käbi Laretei, Neeme Järvi, Harry Olt, Toomas Tuulse, Veljo Tormis.

Omavahel nad kokku rääkinud pole, mis teeb filmi eriti vaadatavaks.
Alatoon – Tubin oli suur helilooja, kes ei häbenenud olla eestlane, aga muusikat lõi maailmale. Tubina töömeetod oli uuriv, süvenev. Pikkamööda, mõtlikult ilmusid ta teosed. Rootsi muusikaavalikkus teda omaks ei võtnud. Ja Tubin polnud mees, kes oleks end müüma trüginud. Arhiivitöölise näljapalk pani pereliikmeid ülalpidamisraha teenima. Ju see pingeidki lõi.

(Meenub ühe Kanada eestlasest kunstniku repliik: „Tänases maailmas pole enam kohta legendil, et suured teosed tehakse katusekambris.“ Vast nii pole, aga ilmselt suured asjad valmivad ikkagi raskustes.)

Tubin läks 1961. a. Eesti NSV-sse külla. Ta sai oma loomingut kuulata professionaalsete muusikute esituses. Võimurite ettepanekuid Eestisse kolida ta tõsiselt ei võtnud, nende peibutustele ei allunud. Külaskäigust tekkis aga välisilma eesti avalikkuses suur skandaal: ajakirjandus kutsus üles helimeistrit risti lööma. Kodumaal hinnati kultuuriinimeste poolt seda käiku kui „sõõmu värsket õhku“. Veljo Tormis väidab, et Tubina külaskäik sundis kodumaiseid heliloojaid paremini kirjutama. Siis oli see visiit isamaaline tegu?

Teame kõik, et 1944. a 9. märtsi suurpommitamise käigus põles Estonia teatris esietendunud balleti „Kratt“ partituur. (Muide, seda pommitamist dirigeerisid staapidest Stalini lääneliitlastest naisohvitserid, kellel oli suur kogemus Saksamaa linnade „vaip-pommitamisel“. Kuna eelmisel päeval oli pühitsetud „rahvusvahelist naistepäeva“, siis nõukogude naislendurid, kes lendasid liitlastelt saadud lennukitel ja pildusid alla liitlaste valmistatud pomme, olid piisavalt purjus, et ülesannet „korrektselt“ läbi viia. Tallinna rahulik elanikkond sai raskesti kannatada, aga päris plaanitud „vaipa“ ei tulnud.)

Estonia sai pihta ja „Krati“ partituur hävis. Tubin taastas selle hiljem – tõsi, töö võttis üle aasta ja helilooja on väitnud, et lihtsam olnuks uus ballett kirjutada. Aga ometi! „Kratt“ on meil nüüd olemas.

Käbi Laretei arvab, et Tubin pidanuks olema ise aktiivsem, nii löönuks ta Rootsis ja maailmas paremini läbi. Tubin oli Tubin, ja ju ta teadis, et tema aeg tuleb. Üksiklaseks ta jäi, aga ilmselt tundis oma hinda.

Suure helilooja surivoodile sai Neeme Järvi sõnumi viia: teen kõik, et Sinu helindid saaksid plaadistatud. Seda lubadust on täidetud.

Film on siis ühest suurest eestlasest. Tulge vaatama!

Asjahuvilistele: festivali andmestik on nüüd saadaval internetis:www.estdocs.com

Märkmed: