Äramärkimist vääriv aastapäev (2)
Eesti kirikud 07 Sep 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/09/37361_003_t.jpg
Eenok Haamer
 - pics/2012/09/37361_002_t.jpg
5.–6. septembril möödub 25 aastat sellest, kui pidi toimuma Eesti muinsuskaitse klubide 4. kokkutulek Tarvastus.

Võimud keelasid selle kokkutuleku ära. Põhjenduseks toodi, et on kibe põllutööde aeg ja inimesi vajatakse tööle ning pole võimalik mingit kokkutulekut pidada.

Aga miks seisis 1987. aasta septembri alguspäevadel Viljandi ja Mustla vahel igal teeotsal relvastatud sõdur? Miks olid Mustla peatänavale pandud peatumist keelavad liiklusmärgid? Miks oli Mustlas külanõukogu hoone juures palju miilitsaid, hallides ülikondades mehi ja õu täis autosid? Miks käis tänaval minu vanemate maja ees pidevalt edasi-tagasi üks mees ja hüüdis oma põue: «Sõidavad, sõidavad!», kui me õuest kahe autoga sõitma hakkasime, et minna kiriku juurde?

Olin siis aktiivselt tegev muinsuskaitse liikumises. Oli otsustatud pidada 4. klubide kokkutulek Tarvastus. Mu isaga oli kokku lepitud, et algus toimub kell 12 laupäeval, 5. septembril 1987 kontsert­jumalateenistusega Tarvastu kirikus. Kontsert­osa pidi täitma filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhtimisel.

Jumalateenistus ära ei jäänud

Mu isa Harri Haamer oli selle teenistuse välja kuulutanud, kuid ta kutsuti igavikku 8. augusti õhtul. Nüüd sai otsustatud, et jumalateenistuse pean mina. Pühapäevase jumalateenistuse oli isa lükanud kella kolme peale ja ka selle välja kuulutanud. See pidi olema kokkutuleku lõpetamine.
Jumalateenistused olid vastavatele organitele teada ning mu emale helistati ja keelati nen­de pidamine ära. Ema oli vapper vastu hakkama. Tema argument oli, et tema mees pole oma elu jooksul ühtegi väljakuulutatud jumalateenistust ära jätnud ja nüüd peab need poeg. Helistajaid oli mitu, aga ema jäi kindlameelseks, kinnitades, et nüüd on see tema mehe mälestusteenistus. Lõpuks üteldi Tallinnast, et pidage siis, aga kui Mustlas midagi juhtub, olete selle eest vastutav. Mu ema Maimu oli siis 75aastane.

Muinsuskaitse liidrid olid siiski kohale jõudnud, põhjendusega, et nad lähevad sinna, hoidmaks ära võimalikke arusaamatusi või proteste võimude vastu. Kaljuste kammerkoori ei tulnud, seega pidime kontserdi andma oma jõududega.
Kiriku juurde jõudes nägime, et ka kirikuplatsile oli ette pandud sissesõitu keelav märk. Sõitsime julgesti platsile. Sõnasin, et tulgu meile midagi ütlema, siis saavad nad vastuseks küsimuse, miks on pandud selline märk kogudusega kooskõlastamata. Aga kui kohale saabus kultuuriministri asetäitja Ilmar Moss, siis tema auto ajas miilits platsi servalt ära. Üle tee, kiriku vastas asuv plats oli autosid täis ja seal seisis ka üks kolhoosi töökoja auto, mille aknad olid kinni kaetud, välja arvatud kirikupoolne aken. Hiljem käisime vaatamas. Sees paistis sinine objektiiv, mis suunatud pühakoja poole. Mida see kõik tähendas?

Pildid tänaseni saamata

Kirikus olid koguduse liikmed märgatavas vähemuses. Oli palju täiesti tundmatuid nägusid, paljud neist fotograafid. Ema läks altari ette ja teatas, et kirikus võib pildistada ainult meie fotograaf, teistel on see keelatud. Meie fotograafiks oli Tiit Kuusemaa. Lahti läks nagu näitemäng, pildistamise eest peideti nägu.
Alustasin jumalateenistusega ja tundsin, et põlved tasakesi värisevad. Ilmselge oli, et paljud ei osanud jumalateenistusel käituda. Mõned inimesed olid püüdlikud ja vaatasid hoolega ümber. Oli lõbus näha, kuidas märgati, et nüüd vist tuleb püsti tõusta, ent jäädi ka rahuga istuma.
Jutluse pidasin altarist. Oreli juurde läksin koos perega laulma. Laulu ja muusikat oli rohkesti. Ema ja õde Maarja laulsid soololaule, perekooriga laulsime, õetütar Hanna musitseeris, Urmas Vulp esitas viiulisoolosid. Praegune haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis oli kuulajate hulgas ja tunnustas, et oli kõrgetasemeline kontsert.
Jumalateenistuse lõpul taipasin, et paljud ei saa aru, et see on läbi saanud. Ütlesin siis: «Jumalateenistus on lõppenud, minge rahuga!» ja tegin ristimärgi. Korraga tundsin, et mu jalad olid otsekui sambad kasvanud altari põrandasse. Hirm oli võetud ja suur tänu Jumalale tuli hinge.
Kiriku ees aga pildistati mind nii palju, et filmitähe tunne tekkis. Ma siis andsin kätt võimalikult paljudele, et anda neile pildistamise võimalust. Meie lapsed aga seisid fotograafide ette ja ütlesid: «Onu, tehke meist ka pilti.» Nad küsisid, kuidas pildid kätte saab. Lubati usuasjade voliniku kaudu, kuid muidugi jäidki need saatmata.

Lahendus tuleb


Mustlas olid kõik söögikohad hõivatud. Muinsuskaitsetegelastel oli ka kõht tühi. Mu ema, õde Maarja ja mu abikaasa Eha valmistasid siis lõuna. Meie aga seisime õuel lõunat oodates ja ajasime juttu. Iga natukese aja tagant sõitis üks auto ühelt ja teiselt poolt värava tagant väga aeglaselt mööda. Teadagi miks, pildistada oli tarvis.
Lõunalauas oli peale meie pere 19 inimest. Mäletan, et olid Trivimi Velliste, Mart Laar, Tunne Kelam, Illar Hallaste, Eve Pärnaste, Jüri Stepanov, Urmas Vulp, kõiki ei tulegi meelde.
Küsiti, kas meil on tuleviku jaoks üldse mingit väljavaadet. Jumal andis sisemise selguse ning mu ema ja mina saime ütelda, et lahendus tuleb. Meid julgustas pühapäeva, 6. septembri jutluse kirjakoht, mis oli antud vennastekoguduse loosungiraamatus – Jesaja 29:17–24. Kui seda kohta lugeda ja mõtelda toonasele olukorrale, siis on arusaadav, et Jumalal on selle sõna kaudu midagi ütelda. «Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?»
Ja sealt edasi on igal sõnal tähendus. Lisasin aga ka, et kui vabadus tuleb, ärge siis unustage Jumalale tänu anda, sest see tuleb Jumala käest. Seal lauas anti lubadus tänada, aga ma ei ole kahjuks selle täitmisest riigi tasandil kuulnud.

Tänagem Loojat


Pärast läksime kõik isa hauale Tarvastu surnuaial. Vaevalt viis minutit oli meie saabumisest möödunud, kui autod hakkasid kihutama surnuaia juurde. Mehed tormasid autodest ja üks neist läks surnuaia peateed, meist mööda, lillekimp püüdlikult peos. Natuke hiljem märkasime sama meest põõsastest luuramas, mida me teeme. Meie laulsime ja palvetasime.
Järgmisel päeval, kui jumalateenistus hakkas lõppema, oli üks mees kirikust välja läinud ja näinud, kuidas igavlevad julgeoleku mehed kirikuplatsil takjasõda pidasid. Hiljem avastasime, et kiriku ümber olevad põõsaalused olid kõik kasutu­sel olnud. Rohus olid ilmsed inimese lamamise jäljed.
Kiriku vastas olev plats, praeguse pastoraadi juures, oli tihedalt autodega täidetud ja ka passijaid oli autodes. Ühest autost, kus oli kaks hoolega ajalehte lugevat meest, küsisime poeg Naataniga, miks on tänava ääres kolhoosi töökoja auto ja miks seal sees jälgimiskaamera, mis kiriku poole suunatud. Selle peale kosteti, et nemad ei tea midagi.
Pärimisele, mis meestega tegu on, vastati, et nemad on autoinspektsiooni töötajad. Selle peale küsis Naatan, miks nad siis kiirust ei mõõda või midagi ei tee, vaid teise auto taga passivad. Nemad vastu, et autoinspektsioonil pidi mitmesuguseid ülesandeid olema.
Pärast viidi see töökoja auto sealt ära ja juhtusin just nägema, kui auto tagasi toodi, kartulikotid olid akende eest ära võetud. Läksin juurde ja küsisin sohvri käest, mis õigusega nad kirikuskäijaid jälitavad ja filmivad. Mulle vastati: «Suur vaabandus!» See mees oli ka ainus, kes vabandas.
Hiljem kuulsime, et kiriku ümbruse põldudele oli toodud otsekui šeffidena 300 Dvigateli tehase töölist ja neile üteldud, et kui signaal antakse, siis tuleb tulla Tarvastu kiriku juurde Nõukogude riiki kaitsma. Kas me tõesti olime riigikukutajad?
Ka sellest jõudis kumu meieni, et bussitäis agitaatoreid, kes pidid tulema selgitustööd tegema, pidid Kosel otsa Tallinna poole tagasi käänama, sest nende sõidulehel oli märgitud sihtkohaks Tarvastu.
Tähtis on see 25 aasta tagune lugu sellepärast, et sügises olid Jumala kevade märgid meie rahva jaoks. Kahjuks on see ununenud ja tänu andmata jäänud. Need, kes aga iseseisvuse Jumala annina vastu võtsid, ei ole unustanud tänu anda. Siiski kutsume üles kogu Eesti rahvast tänama. Sööme Jumala antud vilja ja kuidas me saame unustada teda, kellest jätkuvalt oleneme?

Eenok Haamer

Toimetas Kalle Kadakas
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus