Eesti Elu
Araabia kevadest globaalsesse sügistormi
Arvamus 20 Oct 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Esmaspäeval möödus kuu Wall Street’i okupeerimise nime kandva protestiaktsiooni käivitumisest. Kõik algas üsnagi tagasihoidlikult – meeleavaldajad püstitasid väikese telklinnaku New Yorgi börsihoone ette. Nüüd on see liikumine omandanud globaalse ilme. Meedia teateil on meeleavaldusi toimunud juba 85 riigi sadades linnades – ka Torontos ja Tallinnas. Meeleavaldajatel on isegi oma ajaleht – Occupied Wall Street Journal.

Algul peamiselt Manhattanil liiklemist takistanud rahvakogunemised ei leidnud algul meedias erilist kajastamist, kuid nende levimine on toonud kaasa laiema arutelu majandusliku ebavõrdsuse üle Ameerikas.

Idee autoriks ja algatajaks on eesti päritolu vancouverlane Kalle Lasn, ajakirja AdBuster peatoimetaja. Tema ja ta mõttekaaslaste elu eesmärgiks on pikka aega olnud võitlus tarbimisühiskonna ja -mentaliteedi vastu (vt EE # 41,14.10.11). Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus võrdles Lasn praegu toimuvat 1960ndate aastate rahvarahutustega. Ta on veendunud, et käesolevad meeleavaldused kujutavad endast võimsat rahvaliikumist, mis võib küll raugeda külmade ilmade saabudes ja jääda vaid väikeste gruppide tasandile, kuid taas puhkeda ja viia koguni maailmarevolutsioonini.

Mida okupeerijad nõuavad?

Protestijatel puuduvad ühtsed nõudmised ja juhid. Ajakirjanik David Weidner küsib, kas see on see liberaalne Teepartei; üle äärte valguv marksism; Araabia kevad Wall Street’il või hipide kokkutulek. Tema hinnangul soovivad meeleavaldajad, et demokraatlikud protsessid võiksid taas toimida ilma ärimaailma ja muude erihuvide rahalise mõjuta.

Protestiliikumise ajendiks on Araabia kevade sündmused islamimaades, kus tänavaile tulid eeskätt noored töötud. Jälgides ühel õhtul telekraanil ühe USA autotehase linditööd, torkas silma, et suurema osa operatsioone sooritasid robot-seadeldised, mille tööd jälgisid vaid üksikud inimesed. Investeerijad ja ärihaid on liikunud Hiinasse ja Indiasse, kus tootmine on märksa odavam. Kuidas ka USAs ei püüta tööhõive olukorda parandada, püsib töötuse protsent visalt 9,1% juures.

Rõhutatakse ka suurt lõhet vaeste ja rikaste vahel, mille märksõnaks on „99% (vaesed) 1% (rikaste) vastu“. Praegusele USA heaoluühiskonnale on iseloomulik keskklassi hääbumine.

Rahva viha on tõusnud eriti pankade vastu, valitsustelt nõutakse uusi finantsregulatsioone. Ajal, mil pangajuhid saavad tohutuid boonuseid, peavad võlgades siplevad perekonnad rahaasutustele maksma hiigelsummasid kõrgete intresside näol. Töö kaotanutel tuleb sageli loobuda ka oma hüpoteeklaenuga koormatud eluasemest. Muidugi on siin inimesed ka ise süüdi, paljud on mässinud end üha suuremasse võlgade võrku, lastes end juhtida emotsioonidest, mõtlemata tulevikule. Ei suudeta ohjeldada ihalust uute tehnikaimede järele ega leppida olemasolevaga.

Eesti Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar on veendunud, et Manhattanil protestijate sõnumitest kumab vastu soov taastada majanduskriisis kõikuma löönud kapitalistlik, (mitte siis sotsialistlik) heaoluühiskond. Tema arvates on läänemaailma uuel põlvkonnal raske leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem. Eestis on asjad muidugi vastupidised. Meikar küsib, kes tahaks vahetada oma elu tänases Eestis oma vanaisa Siberi- või isa Brezhnevi aegse rezhiimi vastu (PM,17.10.11).

18. okt. Financial Times kirjutab, et ettevõtjad ja poliitikud, kellest paljud ise on olnud hoogustuva protestiliikumise märklaudadeks, raputavad nüüd endale tuhka pähe ja kinnitavad, et mõistavad inimeste nördimust majandusliku ebavõrdsuse ja finantssüsteemi pärast. „Ma mõistan teatud määral seda ängi ja viha. Töötus on kõrge, inimestel on raske. Me saame sellest aru,“ ütles USA turuväärtuselt suurima panga Wells Fargo tegevjuht John Stumpf. Samas teatas ta, et pank on saavutanud rekordilise kvartalikasumi – $4,1 miljardit! Protestijatele on toetust avaldanud ka paljud avaliku elu tegelased ja poliitikud, sh ka USA president Barack Obama.

Wall Street’i okupeerijate väär nägemus demokraatiast[/B]

Kolumnist Anne Applebaum vaatleb ajalehes Washinton Post (17.10.11) Wall Street’i okupeerimise liikumisest ajendatud meeleavaldusi läbi demokraatia prisma. Protestijad edastavad erinevates linnades muidugi erinevaid sõnumeid. Londonis meelt avaldanud brittidel jääb nähtavasti puudu eneseväärikusest, sest nende juht kutsus kokkutulnuid rõhutama oma individuaalsust. Tokyos on probleemiks tuumaenergia ohutus ja Tiibeti okupatsioon; Roomas muutusid temperamentsete itaallaste väljaastumised vägivaldseks ja põhjustasid miljonite eurode ulatuses kahju; Sydneys süüdistati valitsust ja pankasid valetamises; Torontos nõuti koguni kurikuulsa 1% (rikkurite) arreteerimist; Jakartas avaldati meelt USA saatkonna ees jne, jne.

Siingi paistab silma ühtse fookuse puudumine. Kuigi igal pool kinnitatakse truudust tõelistele demokraatia ideaalidele, on pigem tegemist anarhiaga. Demokraatia eeldab ju korda, vabadust, poliitilisi institutsioone, seadusi jne. Applebaum kirjutab, et Londoni ja New Yorgi protestijad võrdlevad end asjatult Egiptuse Tahrir’i väljakul meelt avaldanutega, kellel puudusid igasugused demokraatlikud institutsioonid. Mugavuse ja õigustega ümbritsetud lääneriikide elanikud (eriti noored) ei oska sellist olukorda endale ette kujutadagi.

Praegune rahvusvaheline protestiliikumine pole kindlasti vaid juhus, see viitab sügavale globaalsele kriisile, millele kuidagi ei suudeta lahendust leida. Arenenud tööstusriikide rühmituse G20 finantsministrite 16. okt. nõupidamine tipnes üldsõnalise lubadusega võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed globaalsete turgude tasakaalustamiseks, kuid seda usuvad vaid kõige sinisilmsemad optimistid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus