Kolm imelihtsat ja imekaunist sõna – ära unusta mind! Keda meist jätaks puudutamata nende tähendus, nende valuhell kõla? Eriti valusalt võisid need sõnad riivata nende eesti meeste hinge, kes 1944. aasta suvel ja varasügisel ennastsalgava vaprusega hoidsid Eesti idapiiril rinnet ja selle tulemusena invaliidistusid. See osa eestlaskonnast, kellele nende panus võimaldas pääseda vabasse maailma, teadis ja teab tänaseni, et neid mehi ei saa ega tohi unustada.
Neid ridu kirjutades hoian käes nägusat DVD plaati, mille servi kaunistavad eesti rahvapärased vöömotiivid ja esikülge kahvatud meelespealilled koos kolme ülalmainitud truudusvandemaigulise sõnaga. Selle plaadi valmistamise motiiviks oli vajadus jätta tulevastele põlvedele nähtav jälg ühe organisatsiooni tegevusest, mille eesmärgiks oli lisada neile sõnadele praktilised teod. See organisatsioon, mis tegutses aastatel 1969–2002, kandis nimetust Eesti Invaliide Toetav Naisring Torontos (EITNT).
50minutilise kestvusega filmi produtsent on Tiiu Roiser. Film on loodud Helju Salumetsa ettevõtmisel ja toetusel. See sisaldab hulga fotomeenutusi ringi tegevusest Helju Salumetsa ja Tiiu Roiseri kommentaaridega. Peale Helju Salumetsa võtavad filmis sõna veel Ervin Aleve, Eevi Moks, Irje-Ann Pihlberg, Oldi Põder, Helgi Sooaru ja kol-ltn Ülo Tamre. Selles leidub ka fotosid sõjapäevist Vaino Kallase arhiividest ning artikleid ja Vaado Sarapuu fotosid Eesti Elu veergudelt.
Nii palju filmist. Kirjutama ajendas mind siiski soov kõnelda pisut sellest omapärasest organisatsioonist endast, mis on küll ammu tegevuse lõpetanud, kuid mille liikmeskond on aastate vältel nii kindlalt kokku kasvanud, et neid võib ikka näha Eesti Maja kohvikus regulaarselt koos istumas ja mõtteid vahetamas. Hiljem, Eesti taasiseseisvudes, kandus tegevus ka kodumaale. Raha kogumiseks korraldati iga-aastaseid loteriisid, moenäitusi ja muusikaüritusi, kuid käidi ka lihtsalt rahva hulgas ringi, koputades kaasmaalaste ustele ja südametele. Tulemused oli head, nagu kinnitab agaraim annetuste koguja Oldi Põder-Muistla. Eestlasel on soe süda ja helde käsi, vaja on ajuti vaid heatahtlikku meeldetuletust. Aastate jooksul on kogutud $130.000, mis on aukartust äratav summa. Hinnatav on ka teadmine, et kogutud summadest ei kadunud sentigi vahendamiskuludeks, isegi iga postmark maksti omast taskust. Hangitud tulu läks täies ulatuses abivajajaile. Ring ei unustanud ka kohalikku eesti ühiskonda, toetades Toronto Eesti Maja, lasteaeda, Ehataret ja Eesti Vabariigi Aupeakonsulaati Kanadas.
Ringi on aastate jooksul juhtinud Lisanne Vaher, Vera Lindemann, Irje-Ann Pihlberg, Anne Orunuk ja Helju Salumets. Ringil oli kolm auliiget: Linda Kirs, Marta Tiido ja Oldi Põder-Muistla. Linda Kirs, keda ringi liikmeskond kutsus „mammiks“, oli helde annetaja ja vaatamata kõrgele eale osav peenkäsitöö tegija. „Mammi“ lahkus igavikku aastal 1997. Marta Tiido on abistanud moenäitustel heamaitselise omaloominguga.
Kui küsida, mis ajendas neid tublisid eesti naisi selliselt tegutsema, siis saame Helju Salumetsalt lihtsa vastuse: tahtsime olla tõelised kodumaa tütred. Iga lisakommentaar oleks siin liigne.
Keda EITNT tegevus huvitab ja kel on ligipääs arvutile, saab lisainfot veebileheküljelt
www.eesti-inv-toetus.cwahi.net....
Võtan endale vabaduse lausuda kogu EE lugejaskonna nimel: Armsad Kodumaa Tütred (kuulutan läbiva suurtähe õigeks ja õigustatuks), teie ei unustanud neid, kes ohverdasid meie kõigi hüvanguks oma tervise. Meie ei unusta teid.
