Asia-Pacific Economic Cooperation (APEC) on 21 Vaikse ookeani ääres paikneva riigi foorum, mis otsib oma piirkonnas vabakaubanduse ja majandusliku koostöö võimalusi, et tõsta seeläbi riikide elatus- ja haridustaset. 1989. a asutatud organisatsioon hõlmab ca 40% maailma rahvastikust.

APEC-i iga-aastastele kohtumistele kogunevad mitte ainult riigipead, vaid ka ministrid ja ametnikud, kes toovad sinna kaasa oma ideed, programmid ja projektid, pakkumaks investeerimise, kaubavahetuse ja majandusliku koostöö võimalusi. Selle üheks väljundiks on APEC-i raames 2006. a jõustunud mitmepoolne vabakaubanduslepe Trans-Pacific Partnership (TPP), millega on siiani ühinenud kuus riiki, Kanada nende hulka ei kuulu.

Eelmisel nädalavahetusel Havais Honolulus toimunud APEC-i tippkohtumine oli eriti tähendusrikas praeguse globaalse majandus- ja rahanduskriisi, aga ka Hiina jätkuva tõusu tõttu, mis tekitab paljudele riikidele, eriti USA-le, peavalu. Olukorras, kus Hiina hääl kõlab üha valjemalt rahvusvahelisel areenil, püüab president Barack Obama administratsioon keskenduda Aasiale. Välisminister Hillary Clinton ütles möödunud nädalal, et 21. sajandist saab „Ameerika Vaikse ookeani sajand“ ja selle piirkonna probleemid tuleb lahendada Ühendriikide juhtimisel. Clintoni sõnul pole USA eesmärgiks küll Hiina tegevuse kitsendamine, kuid ta andis siiski märku, et Washington üritab pakkuda vastukaalu Pekingi võimsusele ning nõuab hiinlastelt kaubandusreeglite täitmist.

APEC-i tähtsus Kanadale

Ekspertide hinnangul on APEC-isse kuulumine Kanadale väga oluline majandusliku heaolu ja julgeoleku tagamise seisukohalt. APEC-i laialdane agenda avab Vahtralehemaale ukse läbirääkimisteks maailma tugevaima majandustsooni riikidega. Oma huvide kaitsmise nimel osalevad Kanada esindajad APEC-i 30-s erinevas töögrupis ja komitees (transport, kalandus, põllumajandus, tervishoid, puidutööstus, energia, terrorismivastane võitlus jne).

Honolulu kohtumisel oli juttu Kanada võimalikust ühineminest TPP-ga. Laura Dawson analüüsis seda küsimust 14. nov. Globe and Mail’is, imestades, et 25-minutilise jalutuskäigu tulemusena president Obamaga Kapolei aedades tegi peaminister Stephen Harper kannapöörde kaubandusläbirääkimiste osas, nõustudes loobuma varasematest TPP-ga ühinemise eeltingimustest ja piimatoodetele kehtestatud riigisisestest kvootidest- tariifidest. Mullu lükati kõik Kanada lähenemiskatsed TPP-le just selletõttu tagasi.

TPP-ga ühinemine annaks Kanadale vitaalse võimaluse Kagu-Aasia turgudele pääsemiseks, kuid nõuaks ühtlasi suurt paindlikkust ja kompromissivalmidust. Kuna kaubavahetus on Kanada majanduse üheks olulisemaks hoovaks, tõstaks liitumine TPP-ga nii riigi rahvusvahelist kui sisemajanduslikku positsiooni veelgi. Näib, et peaminister Harper tabas õige momendi ja saavutas seda, mida aastate vältel pole suudetud teha.

Alberta õli tekitab probleeme

Äsjasel Honolulu kohtumisel oli peaminister Harperil üks väga eriline missioon, mis puudutab Albertast USAsse tarnitavat õli. Alberta jääb oma õlivarudelt teatavasti alla vaid Saudi Araabiale ja Venezuelale. Õli tarnimine USAsse on Kanada majandusele ülimalt tähtis ja soodne. USA on aga viimasel ajal ilmutanud tõrksust $7-miljardilise TransCanada Corp rajatava naftajuhtme Keystone XL suhtes, mis kulgeb Albertast Texasesse. Eelmisel nädalal andis USA Riigidepartemang korralduse naftajuhtme ümbersuunamiseks ja selle võimalike keskkonnakahjude uurimiseks.
Nüüd oli peaminister Harperil Honolulus võimalus öelda president Obamale otse välja, et kui USA administratsioon venitab ülalmainitud naftajuhtme otsusega, hakkab Kanada oma naftat müüma Aasiasse. Hiina ongi juba ilmutanud suurt huvi Alberta nafta vastu.

Peaminister Harper selgitas president Obamale naftajuhtme käivitamisest tulenevat mõlemapoolset kasu – see võimaldaks tarnida USAsse õli 700.000 barrelit päevas ehk poole rohkem kui praegu, mis aitaks Ühendriikidel vähendada sõltuvust Lähis-Ida naftast; luua mõlemas riigis tuhandeid töökohti ja alandada bensiini hinda. Ajakirjanik Ezra Levant avaldab 14. nov. ajalehes Ottawa Sun imestust selle üle, et USA eelistab sõbraliku põhjanaabri pakutavale „eetilisele“ naftale Saudi Araabia „konfliktide“ õli, mida tuleb pealegi kohale vedada tuhandete kilomeetrite kauguselt tankeritega. (Siit jääb aga kummitama küsimus: kui Kanadas on nii palju õli, miks on siis USA bensiinihinnad siinsetest vähemalt kolmandiku võrra madalamad? Tõeline müsteerium!).

Projekti vastased nimetavad Alberta õli „räpaseks“, kuna selle transport võib lekkimise korral põhjustada ökoloogilisi katastroofe. President Obama seisab keerulise dilemma ees: kas riskida valimiste-eelsel ajal keskkonnakaitsjate valuliste reageeringutega ja keerata selg Alberta õlile või avada sellele roheline tuli.

Esmaspäeva õhtul teatasid uudistejaamad ootamatult, et TransCanada Corp ja USA Nebraska osariigi valitsus on jõudnud kokkuleppele kontroversiaalse torujuhtme marsruudi muutmiseks. Kui esialgse plaani kohaselt pidi see kulgema läbi kuue USA osariigi, sh ka Nebraska ökoloogiliselt sensitiivsete mageveepiirkondade Sandhills ja Ogallala Aquifer’i lähedusest, siis nüüd on torujuhtme marsruuti korrigeeritud ja lühendatud. Sellele peab veel oma heakskiidu andma Nebraska parlament ja lõpuks USA administratsioon. Loodetavasti hakkab Alberta õli siis tõrgeteta voolama USA-sse.

Märkmed: