See on uhke number, millega igaüht meist ei vääristata. Kes sellise verstapostini jõuab, peab harilikult välja kannatama mitmed ülistavad kõned, milles kõik ta pika eluea saavutused üles loetakse ja üle kullatakse. Ma ei taha nende kõnede tähtsust alahinnata ega kõnelejaid alavääristada. Need kuuluvad selliste tähtpäevade juurde ja neil on oma väärtus. Et ma ise kõik selle tegemata jätan, johtub asjaolust, et olen lugupeetud juubilari (Ants, ära naera, see on tõsiselt mõeldud) hulk aastaid tundnud ja vaadelnud hoopis teise vinkli alt.
Sõjajärgsel Saksamaal oli Ants Hanau põgenikelaagri üks värvikamaid kujusid. Kaks tema huvialadest – tants ja näitlemine – leidsid laagrielus tugevat rakendust. Ta juhendas rahvatantsurühma, õpetas noortele moodsaid tantse ja oli ise alati tantsupõrandal esirinnas. Pole Antsu, pole tantsu – tavatseti tollal öelda.
Näiteringis lõi ta samuti agaralt kaasa, kuid ta tõeline koomikupale pääses mõjule ikkagi alles sooloesinemistes. Trupis, autori ja lavastaja kammitsas, kippus Ants jääma suure ja võimsa masinavärgi tühisevõitu hammasrattaks, kuid kireva õhtu teadustajana oli kogu lava tema päralt, samuti oli tal alati varrukas mitmesuguseid tõmbenumbreid. Antsu võrratu miimika ja võime maalida olupilte ainsagi abivahendita on midagi, millist ma pole ühegi teise inimese juures kogenud. Poissmehe nööbiõmblemise demonstratsiooni mäletab iga Hanau laagris viibinud inimene. Ja kui bridzhimängijate alaliseks mureks on puuduv neljas käsi, siis Ants mängis saalitäie rahva silma all maha bridzhipartii, milles puudus mitte ainult kolm kätt, vaid ka kaardipakk. Ainsateks rekvisiitideks tool ja lauake, mängis Ants tumma mängu nii ilmekalt, et pealtvaatajad peaaegu kuulsid, mida keegi pakkus.
Oma hiilgeosa mängis Ants väljarännul Kanada komisjoni ees, kus haridus oli põlu all ja mustatöölise tölplaslik olemus tugevaks eeliseks. Sõpradel oli tegemist naeru pidamisega jälgides, kuidas Tallinna Tehnikumi haridusega mees juhmi hobusemeest mängis ja allkirja andmisega vaeva nägi. Kanadas omandas ta elektriinseneri kutse ja tõusis oma tööalal vastutavale kohale. Kuid see on juba korporatsioonikaaslase Jüri Laansoo (korp! Ugala) teema, mille see ka Eesti Majas sõprade ringis kõige muu hulgas ära märkis.
Naljamees on Ants olnud sündimisest saadik. Oskas nimelt sündida 29. veebruaril ja seetõttu iginooreks jääda. Mäletan, et viibisin esmakordselt tema sünnipäeval Hanaus, kus ta kangekaelselt väitis, et on ainult kuus ja kolmveerand aastat vana.
Õnne ja tervist Sulle, vana sõber! Aastatega kaasunud tervisehäired on Su tantsujalale liiga teinud, kuid naljahammas on sul endiselt plombeerimata.
