Einar Eiland

Rooma oli antiikaja kõige kaasaegsemaid linnu, kuid ka tema ilus fassaad ei suutnud varjata tema hiilguse tõelist sisu. Kasvavat ebavõrdsust vaeste ja rikaste vahel ning ühiskonna ebatervete sõltuvust orjatööjõust. Tema parlamenti olid koondunud tema riigi parimad pojad, samal ajal kui tema peatänavaid ääristasid kerjused. Vaesusse sattumine muutus ajapikku vältimatuks kuna töökohtasid nappis, kuni selleni et mittekvalifitseerunutele polnud tööd üldse.

Töötute ja rahulolematute meelepaha allasurumiseks oli vaja korraldada meelelahutusüritusi et hoid neid korralageduste korraldamisest eemale. Seega loodi hulgaliselt mänge, etendusi ja muid meelelahutusüritusi, mis maksti kinni riiklikest vahenditest. Nii loodi alus ka olümpiamängude tekkeks. Esialgu finantseeriti vaid võiduajamisi hobuvankritel kuid nende populaarsus hakkas kahanema hakkas rahvas nõudma aina ekstreemsemat meelelahutust. Kuna vallutatud alade hulk kasvas ja sealt saabusid lõputud orjakaravanid siis otsustati orje hakata kasutama meelalahutustööstuses. Nii jõuti gladiaatorivõitlusteni, kus etendusest osavõtjad pidi etendusareenile jätma enda elu.

Et rahvas imperaatorite vastu häält ei tõstaks oli vaja korraldada lõikuspidusid ja dianüüsiaid, mille rahvas pidi läbi maksutuli kinni maksma, kuid mille raha eralduste üle lõpmata õnnelikud oldi. Õnnelikud olid ka võimuesindajad sest purjus ühiskond ei olnud võimeine esitama pretensioone imperaatorite tegevusele ja võim võis selleks ajaks jalad seinale visata. Kokkuvõttena olid rahva meeled nii lahutatud et puudus igasugune arusaam ühiskondlike protsesside toimimisest. Tänapäevaks on vahetunud vaid see et rooma amfiteatrite rolli täidab tänapäevaks kõikvõimas meedia.

On väidetud et demokraatlikus riigis teostavad riigis võimu rahvapoolt valitud esindajad. Antiikajal moodustus valijaskond orjapidajatest endist ja ka valitavad said olla vaid orjapidajad ise. Orjapidajad ise said hääletada vaid iseenda väljakäidud arenguideede seast. Orjad selles demokraatlikus riigist hääleõigust ei omanud nende ülesandeks oli kas alluda orjapidajatele või surra kladiaatoriplatsil või nälga ja mida rohkem neid suri seda rohkem jäi järgi toitu millest järelejäänud dianüüsiatel rõõmu tunda. Kokkuvõttena sai ühiskonnas juhtivaks arengumootoriks loomalikud instinktid, mitte tervel mõistusel baseeruv ja ühiskonna huvides toimiv inimsus.

Eelneva tagajärjel kujunes antiikajal olukord, kus demokraatlikud ja rahvavõimul baseeruvad otsused ei võimaldanud enam kaoses korra saavutamist, sest meelelahutus oli oma töö teinud ja rahva iseolemisvõime purustanud. Seega võimaldas võimu järk-järgulist liikumist imperaatorite kätte. Seejärel liikus imperaatorite tegevus üldse väljapoole seadust. See tõi kaasa vastutustundetuse ja sotsiaalse rahulolematuse kogu ühiskonnaarengus. Mida vaid sõjaväestatud ja salateenistuste abiga ohjata suudeti. Nii saab alguse Rooma impeeriumi lagunemine.

Tekib vaid küsimus, mis siis on muutunud võrreldes antiikse feodaalkorraga kaasajal ? Meie riik särab ja hiilgab pealiskaudsel vaatamisel samamoodi kui antiikne Rooma riik. Alates tiigrihüpetest, teadmistepõhisest riigist kuni euroliidu hiilguseni. Lähimal vaatlusel aga selgub et tiiger on juba aastaid ratastoolis. Teadmine olukorra lahendamiseks puuduvad. ja Euroliit on muutumas maailma vanadekoduks. Erinevalt antiikaja Rooma riigist lastakse tänapäeval orje küll valima kuid nad võivad teha valikuid endiselt vaid imperaatorite poolt etteantud valikute seast. Vahe on vaid selles et orjade poolehoid tuleb tänapäeval läbi valimisreklaamide endale osta. Demokraatiaks ehk rahvavõimuks on sellist ühiskond küll raske pidada, kuid kõikvõimsa meedia abiga on õnnestunud edukalt luua ka see illusioon. Niinimetatud demokraatlikest valimistest kujuneb selles riigis indulgentside avalik müügikampaania, kus ülikud ja orjapidajad saavad enda tegemisi või tegematajätmisi rahvale meeltelahutuslike ilukõnedega õigustada.

Selline meelahutusühiskonnal on omane luua kangelasi (gladiaatoreid) erinevatel spordirajadel või muudel elualadel. Vastavalt teenetele kujundatakse nendest, kas kangelased või märtrid. Kangelaslikkust saab aga hinnata märtrite laibahulkade järgi. Kuid peale meelelahutustööstusest väljaviskamist on ka kangelased kasutud ja nende spordiminevikust tulenevad haigusrahad tuleb neil endal kanda.

Teisalt hakkab demokraatia tänapäeval koonduma kõikvõimsa bürokraatia kätte, kes imperaatorite ja orjapidajate soovidele vastavat seadusandlust kujundavad. See võimaldab imperaatoritel vastutusest distantseeruda. ja nautida süüdimatu võimu oreooli. Bürokraatia ülalpidamine pole imperaatoritele kallis, sest bürokraatide ülalpidamise maksavad kinni orjad ning võimueliidil ei kulu selleks sentigi. Teinekord aga piisab selleks orjapidajate poolt palgatud p-residentidelt heakskiidust, see peab looma bürokraadile meelekindlust rahva peetimisel. Vastasel korral on bürokraatidel oht langeda orjarahva sekka ja see talle ei meeldi. See on peamine, mis sunnib bürokraatiat võimu teenindama.

See et Euroopa liidu liikmesriikidel on vähem õigusi enda majanduse reguleerimiseks kui USA osariikidel ei huvita kedagi. Nende realiseerimine on töö mitte meelelahutus seega ei kuulu tegevussfääri. Isemajandava eesti ideaal - milleks see riik üldse taasloodud sai on aga meelelahutustuhinas ununenud või kannavad lahendid tänaseks poliitise arengu silti. Poliitika on aga tavakodaniku jaoks kui rebaste kärntõbi, millesse keegi jääda ei taha. Kuid kui rahvas ei taha tegeleda poliitikaga siis varitseb teda oht et teda valitsevad hullud- on öelnud Aristoteles 300 a. EMA Ilmselt ongi hullud meie riigitüürijuurde saanud sest kuidas muidu nimetada olukorda kui oleme suutnud kahekümne esimese sajandi võimaluste juures osanud luua feodaalkorra mudeli alusel toimiva riigi.

Märkmed: