Annike Andre-Barrett viibis kaheksa kuud Indias
Inimesed 10 Oct 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Annike Andre-Barrett (24), Toronto Eesti Täienduskooli ja Keskkooli lõpetanu ning Filiae Patriae liige, lõpetas aasta tagasi Ottawa Ülikooli rahvusvaheliste õpingute ja moodsate keelte programmi ning asus eelmisel sügisel kaheksaks kuuks tööle Indiasse New Delhi'sse organisatsiooni AIESEC kaudu.

Tegemist on maailma suurima noorteorganisatsiooniga, mis mõeldud üliõpilastele ja juba ülikooli lõpetanutele, et nad saaksid arendada oma potentsiaali ja anda oma panuse ühiskonna arengule. AIESEC saadab igal aastal tuhandeid noori teistesse riikidesse, et seal elada ja töötada. Alguse sai see Euroopast, kasvades ja arenedes ning hõlmates üha enam teemasid arenevates riikides, näiteks tervishoid, vaesus, kirjaoskus jm. Annike, kes on väga huvitatud teistest kultuuridest (ülikooli ajal, kui ta õppis ka hispaania keelt, veetis ta aasta Hispaanias Grenadas), leidis võimaluse minna Indiasse tööle ühe juhtiva valitsusvälise organisatsiooni Centre for Social Research juurde, mis püüab anda naistele võimalusi struktueerida ümber nende suhteid meestega, andes neile senisest enam õigusi tervel eluteel ja elimineerides ebavõrdsust.

Annikese sõnul on poistel ja meestel Indias terve elu rohkem võimalusi kui naistel ja see algab mõnikord juba enne sündimist; Indias on küll illegaalne raseduse ajal teada saada, kas sündimas on poiss või tüdruk, ometi olevat teatud piirkondades poiste osakaal märgatavalt suurem kui tüdrukute oma, mis räägib selektiivsete abortide tegemisest. Tegelikult seadus neid teha ei luba, kuigi abort muidu keelatud ei ole; raseduse ajal ultrahelis käies ei tohi naine arsti käest küsida ega arst ütelda, kas sünnib poiss või tüdruk.

Annike räägib, et poisi eelistamiseks on mitu traditsioonilist põhjust: tütarlastega kaasnevad kohustused, poiss on aga nagu kingitus; tüdruk tähendab, et vara läheb perest välja (kaasavara maksmine); samuti loodetakse poisist rohkem majanduslikku abi. Vastupidiselt paljude arvamusele ei eelistata poisse mitte vaestes, vaid sageli just rikastes ja haritud peredes; Annike toob näiteks mõne piirkonna, kus elatustase kõrge, ent ometi on viimase 10 aasta jooksul sündinud vähem tüdrukuid.

Vanad traditsioonid kestvat paljudes kohtades ikka edasi. Nii on seal levinud ka korraldatud abielude sõlmimine, ja mitte ainult vaeste, vaid ka rikaste ja haritud inimeste hulgas. Kaasavara nõudmine on tänapäeval küll keelatud, kuid seda tuleb ikka ette. Üldse on elu seal paljuski teistmoodi kui siin ning Annike sai teada palju huvitavaid detaile, mida tavaline turist ei näe.

Tema tegeles konkreetselt just seesuguse projektiga, mis välistaks meessoo eelistamisel põhinevad abordid. „Meri Shakti. Meri Beti“ (Minu tütar. Minu tugevus) nime kandva projekti raames käisid nad kliinikutes ja rääkisid arstidega; uurimistöö tulemusena valmis 50-leheküljeline raport tervishoiuministeeriumile, kellega partnerluses töötati. Tõsteti inimeste teadlikkust, et niisugused probleemid esinevad, ja hakati nendest asjadest avalikult rääkima.

Indias viibides ei tundnud Annike kordagi igavust ega koduigatsust, sest ka tööväline elu oli väga huvitav ja kirev. Temaga koos töötas ja elas palju inimesi erinevatelt maadelt ja erinevatelt elualadelt, kaheksa inimesega jagati kolme magamistoaga korterit. Iga päev pidi Annike tund aega tööle sõitma, kasutades selleks rikshat, ja ka iga päev tuli hinna üle kaubelda. Suurlinna liiklust tuleb Annikese sõnul alati jagada loomadega, tänavatel näeb palju lehmi ja koeri. Pole haruldane, et bensiinijaamast kõnnib mööda elevant. Tänavail näeb jalgrattaga sõitvaid inimesi, kes müüvad puuvilja autodesse… Ta oli väga mõjutatud, nähes, kuidas saavad kõrvuti eksisteerida kaks niivõrd kontrastset poolt: ühelt poolt kiire, lärmakas liiklus, ja sealsamas templis keegi palvetab vaikselt…

Üllatav oli, et sageli on ka keskklassi esindajatel teenijad kodus.

Kui esimesed paar nädalat valdas Annikest tunne, et kas ma saan ikka võõral maal hakkama, siis hiljem tundis ta end vägagi koduselt. Inimesed on üksteisega väga lähedased, näiteks turul räägitakse oma elust. Kuigi ta nägi seal elades palju negatiivset, oli ülekaalus ikkagi positiivne pool, mida ta tahab välja tuua. India on imeline maa, kus palju ajalugu, kultuuri ja ka innovatsiooni.

Annike sõbrunes paljude kohalikega, kellega koos töötas. Ta õppis natuke ka kohalikku keelt, avastades üllatusega, et näiteks eestikeelne sõna „sama“ on sarnane hindi keeles. Paljud imestasid, kuidas ta küll hindi keelt nii hästi hääldada oskab — Annikese sõnul tuleb see sellest, et seda loetakse nagu eesti keelt.

Igal nädalalõpul käis Annike reisimas mööda Indiat, mis oli tema jaoks enneolematult odav. Vahel sai terve nädalalõpu veeta vaid $10 eest, mille sisse mahtus rongipilet, öömaja ja söök. Muide india toitu naudib ta väga.

Maikuus tuli Annike Kanadasse tagasi, aga mälestused Indiast on väga elavad. Ta teeb ka nüüd sageli india toite ja vaatab india filme ning veedab palju aega oma india-kanadalasest sõbranna ja tema perega, kes ütlevad, et tema teadmised India kohta on väga laialdased. Nimetatud pere käib igal aastal tagasi oma kodumaal, armastades seda väga. Nii tunneb ka Annike, et osa temagi südamest jäi justkui sinna. Tore oleks Indiasse edaspidigi minna.

Annike soovib artiklile lisada ka organisatsiooni Centre for Social Research, mille juures ta Indias töötas, internetiaadressi, nii et need, kes on huvitatud, saavad sealt rohkem infot: http://csrindia.org/ Sealt saab lugeda ka pikemalt projektist, millega tema tegeles.

Praegu, Kanada föderaalvalimiste aegu, töötab Annike Torontos organisatsiooniga „Student Vote“, mis saab toetust Elections Canada’lt, andes noortele õpilastele demokraatlikku kogemust hääletamise kaudu.

Annikese muljeid pani kirja
KAIRE TENSUDA
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus