Anne Remmel: Balansseerides praktilise elukutse ja kunstimaailma vahel
Arvamus 26 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree
Dr. Anne Remmel. Foto: K. Tensuda - pics/2007/15263_1.jpg
Dr. Anne Remmel. Foto: K. Tensuda


Dr. Anne Remmel on olnud aastaid Toronto Eesti Maja kunstikomitee esimees ja praegu juhib Tartu College'i kunstikomiteed. Oma täisajalise põhitöö, perekonnaelu, magistri- ning doktoritöö kirjutamise kõrval on ta alati jõudnud tegeleda oma lemmikala kunstiga, millest annavad tunnistust tema rohked maastikumaalid — akvarellid ja akrüülid, näidates kunstniku kiindumust loodusesse ja tahet avastada selle erinevaid tahke. Anne Remmel on korraldanud palju üksiknäitusi, samuti võtnud osa Eesti Kunstnike Koondis Torontos näitustest, olles selle liige.

Anne Remmel on sündinud Torontos; tema vanemad põgenesid Eestist Rootsi, kus elasid mõned aastad ja siirdusid siis Kanadasse laevaga Walnut. Nad olid abiellunud juba sõja ajal Eestis. Tallinnast pärit isa perekond jäi sõja ajal kadunuks, ema pere oli Rannamõisast, Eestisse jäid tal vanemad ning kaks venda ja õde. Ema noorema venna poeg on kuulus pianist Kalle Randalu, kes praegu elab Saksamaal ja kellega on aastakümneid püsinud tihe kontakt.

Anne kasvas üles Torontos High Park'i rajoonis, vanematel oli maja, kus üüriti tube teistele eestlastele. Kodus kõneldi ainult eesti keelt, see oli reegel. Anne kasvas üles täielikult eesti ühiskonnas: käis Eesti täienduskoolis, A. Valdini klaveristuudios, H. Betlema laulustuudios, võimles Kalev Estienne'is. Perekond kolis luteri kirikust üle baptisti kirikusse, kus Anne oli väga tegev.

Esmakordselt külastas Anne Eestit 1974.a. koos abikaasaga, saades kontakte sugulastega, kellest midagi ei teatud. Järgmisel aastal läksid Eestisse Anne ema ja tädi, mis oli nende jaoks väga dramaatiline — nende vanemad olid surnud, õde ja vendi polnud nähtud üle 30 aasta... Anne vanemad surid aastatel 1976 ja 1977; tema side Eestiga katkes ka seetõttu, et Kalle Randalu kolis oma perega Eestist Saksamaale ja nii ei külastanud Anne vanemate kodumaad enam enne kui Eesti taasiseseisvus.

Kunstihuvi sai Anne kodunt kaasa: tema isa töötas küll elektroonika alal, kuid alati oli käimas ka mingi kunstitöö — maalimine, nahatöö, puupõletamine. Ema tegeles käsitööga — kudus, õmbles ja heegeldas. Anne sooviks oli saada kunstnikuks, kuigi vanemad arvasid, et selle tööga võib nälga jääda. Seepärast valiski ta omale praktilise elukutse, jättes isa eeskujul kunstitöö hobiks. Anne esimene kraad — bakalaureus — on occupational therapy alal. Magistrikraadi kaitses ta 1979.a. täiskasvanute hariduse alal. Paralleelselt nende õpingutega hakkas ta ka kunstikoolis Ontario College of Art kursuseid võtma.

Doktorikraadi kaitses Anne 2002.a. hariduse administratsiooni alal, uurimistöö teemaks oli „Usaldus, juhtimine ja organisatsioonide muudatused“. Sel ajal töötas ta Bank of Montreal'i juures, kes sponsoreeris uurimistööd. Siiski ei saanud ta kunsti jätta, vaid pühendas igal aastal ühe nädala maalimispuhkusele. Vahepeal pidas ta ka suve-kunstikooli; esimene iseseisev kunstinäitus sai teoks 1983.a.

Alates 20-ndast eluaastast jäi Anne eesti ühiskonnast kõrvale, kuna ta pühendas end õppimisele ja karjäärile ning ka tema abikaasa polnud eestlane. Ent kord tuli ühele tema kunstinäitusele Emil Eerme, kes soovitas Annel tulla Eesti Maja kunstikomiteesse. Ja üsna pea oli Anne selle esimees, tehes seda tööd 10 aastat. Praegu on selles ametis Nora Wallner; Anne on Tartu College'i kunstikomitee esimees ja praeguseks projektiks on eesti kultuuritegelaste portreede avamine — valmis on Roman Toi ja Kaljo Raidi omad, järgmiseks on oodata Abel Lee ja Helmi Betlema portreesid ning portreede galerii avamist tänavu kevadel. Möödunud aastal korraldas Anne kunstinäituse „Isad ja tütred“ ja plaanis on teha igal aastal üks näitus.

Ka oma näitusi on Anne korraldanud aastate jooksul palju, erinevates Toronto galeriides. 2004.a. toimus tema 20 aasta retronäitus Tartu College'is. Möödunud aastal otsustas Anne, et oleks aeg taas rohkem eesti ühiskonnas tegutsema hakata ning ta astus korp! Amicitiasse ning Akadeemilisse Segakoori „Ööbik“. Siiski, vahepeal oli ta kammerorkestri Lyra Borealis juhatuses.

Kogu selle ühiskondliku tegevuse, kunstihuvi ja õppimise kõrval on Anne alati täisajaliselt tööl käinud. Praegu töötab ta IBM-i juures juhtimiskonsultandina. Et seda kõike pere kõrvalt jõuda, on ta harjunud tõusma igal hommikul kell 5, kirjutades ka doktoritööd varastel hommikutundidel. Või tegeledes loominguga. Ja kui otseseid kohustusi ei ole, kasutab ta seda hommikust aega lihtsalt lugemiseks.

Kunstist rääkides leiab Anne, et igal inimesel peaks olema võimalus väljendada oma loovat külge. Tähtis on protsess, mitte niivõrd tulemus. Igaüks saab end teatud määral arendada, kui on olemas huvi — näiteks reisides pakkida kohvrisse ka maalimistarbed, et näha omaenese loodud piltide läbi seda paika hoopis teise pilguga. Anne rohked maalid on enamuses saanud inspiratsiooni loodusest ja kaunitest paikadest üle maailma. Ta on jäädvustanud hommikut selle kõikides värvides; valinud motiiviks hetki erinevatest aastaaegadest; tema piltidel on loodus nii realistlik kui abstraktne. Kõik oma maalid on ta korralikult jäädvustanud fotodel, nii et tema loomingut tutvustavaid albumeid lapates saab vaataja ülevaate tema kunstnikuteest aastakümnete läbi.

Annel on poeg Ian, kes on lõpetanud ülikooli filosoofia ja füüsika alal ning tema töövaldkonnaks on tehnoloogia.

Edasistest plaanidest kõneldes ütleb Anne, et kunagi võks tal olla oma galerii, kus saaks korraldada workshop'e. Samuti viia läbi reise, kus pool päeva ollakse turist, teine pool aga oleks pühendatud maalimisele — näiteks Itaalias. Inimesed, kes sellest osa võtavad, ei pea olema professionaalid, aga just asjaarmastajad, kes ei pea paljuks pool päeva maalida.

Anne on korraldanud professionaalsetele naistele nädalalõpu workshop'e ja ta näeb võimalust, et midagi taolist võiks varsti jälle teha. Talle meeldib õpetada teistele, kuidas maalida — teadmiste edasiandmine on teda alati huvitanud. Mitmed Anne sõbrad on just tema õhutusel läinud tagasi maalimise juurde.

Samuti soovib Anne õhutada neid oma generatsiooni kuuluvaid eestlasi, kes mingil põhjusel — olgu selleks karjäär või perekonnaelu — on eesti ühiskonnast kõrvale jäänud, sinna tagasi pöörduma. Eesti ühiskond jääb väiksemaks, aga ta vajab igaühte meist ning peaks olema igati avatud ka neile, keda elu on vahepeal mujale viinud. Peaksime aitama organiseerida nendel inimestel oma juurte juurde tagasi pöörduda! Enda kohta ütleb Anne, et tema jaoks on ühiskond olnud väga lahtine, aidates tal tagasi tulla ja ta tunneb sellest suurt rõõmu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus