Anne-Ly Reimaa: Minu soov on olla taas kauni Kotkajärve kaldal
Eestlased Kanadas 03 Aug 2016 Lea KreininEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/08/48106_001.jpg
Anne-Ly Reimaa on Metsaülikooli rahvale tuttav juba 2012. aastast. Tore oli teda kohata ka mullu Whistleris Lääneranniku Eesti Päevadel. Anne-Ly, kes õppis Tartu ülikoolis ajalugu ja räägib mitmeid võõrkeeli, töötab alates 2007. aastast Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumis kultuurilise mitmekesisuse asekantslerina.

Mida kultuurilise mitmekesisuse asekantsler täpselt teeb? Kuidas näeb välja Sinu tavaline tööpäev?
Kultuurilise mitmekesisuse asekantsler vastutab kolme valdkonna eest: esiteks lõimumine, mis puudutab paljuski valdkondliku arengukava elluviimist ja see tähendab tegelemist inimestega, kellel pole eesti keel veel hästi selge, kes ei orienteeru nii hästi meie meediaruumis, kellel on vaja luua koostöösidemeid ja kontakte – kõik see, mis puudutab integratsioonipoliitikat. Teine suur valdkond on väliseestlaskond, keda toetada ja kellega pidevalt kontakti hoida ja luua. Kolmas valdkond on hõimurahvastega seotud poliitika ellu viimine ja nende toetamine, kuid hõimurahvastega seotud igapäeva tegevusi koordineerib ja viib suures osas ellu „Fenno-Ugria“ asutus. Need on kolm valdkonda, millega me tegeleme. Nimetus „kultuurilise mitmekesisuse asekantsler“ tulenebki sellest, et me väga palju tegeleme erinevate rahvustega ja erinevate valdkondadega, mis on väga tihedalt seotud kultuuriga. Kultuur on sidusaine, mis toob kokku nii majanduse, hariduse ja innovatsiooni – sotsiaalsele sidususele või ühiskondlikule kokkuhoidmisele või identiteedile tuginevad väga paljud asjad riigi elus, ilma selleta ei saa. Kultuur on neutraalne valdkond, kus saab valutult ka väga keerulisi teemasid läbi rääkida. Kultuur on ka eesti keele ja Eesti riigi kõige parem tutvustaja.
Tavaline tööpäev koosneb mitmetest koosolekutest nii juhtkonnas, osakonnas kui ka erinevates ministeeriumites, sest me oleme seotud väga erinevate poliitikavaldkondadega. Sageli toimuvad valdkonnaga seotud üritused ka õhtuti ning seega võib päev väga tihti kujuneda pikemaks kui 12 tundi. Samas pakub see amet väga palju põnevat ja võimalust kohtuda huvitavate inimestega, kellega koos valdkonnas midagi korda saata ja paremaks muuta. Me suhtleme ka väga palju diplomaatilise korpusega, et viia neid kurssi meie integratsioonipoliitika valdkonnas toimuvaga. Integratsioon on ka välispoliitiliselt väga oluline.

Milline on Eestis keskmise sisserändaja profiil? Mis on kõige suurem erinevus „vanade“ Nõukogude Liidu aegsete ja uute tulijate vahel?
Praegu on seoses kriisikolletega väga suured muudatused terves Euroopas ja maailmas ning muutumas on ka sisserändaja profiil. Rändepoliitikaga tegeleb Siseministeerium ning kõik need inimesed, kes otsustavad Eestisse jääda vajavad kindlasti tugimeetmeid, tugiisikuid ja nõustamist. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli sisserändaja valdavalt venekeelne. Praegu tullakse erinevatest maadest ja seoses rändekriisiga Euroopa Liidus on palju islamiusulisi. See loob meile uued väljakutsed, sest me peame mõistma islamikultuuri ning arvestama teiste liikmesriikide kogemustega. Samas ei ole integratsioon mitte kunagi kopeeritav. Hea nõu ja head ideed tuleb kohandada riigi kultuurikeskkonnale ja haldustavadele. See kõik on uus ja alles kujunemas ja selles mõttes peame me tegema tihedalt koostööd erinevate ministeeriumidega. Siseministeerium kontrollib elamislubasid ja käib kohal pagulaslaagrites ning pakub kohanemisprogrammi, Haridus- ja Teadusministeerium toetab haridust puudutavates küsimustes, Sotsiaalministeerium pakub tugimeetmeid ja toetusi ning karjäärinõustamist. Kultuuriministeeriumi osaks on kultuurisilla ehitamine, dialoogi pidamine, et siia tulnud inimesed ei jääks omaette, vaid sulanduksid meie ühiskonda, et nad leiaksid siin kontakte ega muutuks ühiskonnale koormaks. Kõige suurem erinevus vanade ja uute tulijate vahel on suhtumise erinevus. Uued tulijad, näiteks Ukrainast ja Venemaalt tulnud arstid, on motiveeritud ning õpivad imekiiresti ära keele. Nad tahavad Eesti kohta rohkem teada, neid huvitab kõik, mis siin toimub. Positiivset sisserännet on olnud väga palju. Ma väga loodan, et uutel tulijatel on motivatsiooni ühiskonda sulanduda ning meie ühiskond suudab need inimesed omaks võtta. Rahvad liiguvad üle piiride, see on loomulik. Tähtis on see, et meie riigi keel ja identiteet säiliksid ning sisserännanud seda austaksid ja sellega arvestaksid.

Oled töötanud ka Brüsselis ja viibinud töö tõttu palju välismaal. Kuidas on lood sisserändajate kohanemisega mujal ning kas probleemid on Eesti omadega sarnased või hoopis erinevad?
Ma olen varem töötanud ka välissuhtlejana kohalikus omavalitsuses ning hiljem Eesti omavalitsusliitude esindajana Brüsselis. Mis puutub sisserändajate kohanemisse, siis siin on väga palju sarnast, aga ka erinevat. Brüsselis kohutas mind alguses see, et seal oli palju erineva nahavärvi ja usutunnistusega inimesi. Belgia on endine koloniaalmaa, kuhu on õigusega tuldud õppima ja töötama, kuid oli palju ka majandusmigrante ning probleemiks oli getostumine. Ma julgen väita, et meie riigis getostumise probleemi ei ole. Me üritame hajutada barjääre erinevate kultuuride vahel, kuid see ei tähenda seda, et tuleks loobuda oma keelest ja rahvusest, aga sisserändaja peab suutma kohaneda uue kultuurikeskkonna ja keelega ja jagada põlisrahvaga ühiseid väärtusi. Enam peame pöörama tähelepanu ka lõimumisele kui kahesuunalisele protsessile. Kõige suurem erinevus ongi see, et rikkamad riigid on andnud sotsiaaltoetusi, aga nad pole tegelenud sotsiaalselt sidusa ühiskonna loomisega. Sisserändajad on jäetud omaette ning tähelepanu pole pööratud sellele, kas nad osalevad ühiskondlikus elus või mis nad üldse teevad. Seda viga praegu ka tunnistatakse. Need riigid on elanud üle väga ebameeldivaid rahutusi, sealhulgas terrorirünnakuid. Integratsioon on väga tundlik teema, nii sise- kui välispoliitiliselt.

Kui mõni Kanada eestlaskonna järeltulija otsustab praegu Eestisse kolida, millist abi ta Eesti riigilt ühiskonda sisse elamiseks võib oodata?
Selline tulek oleks väga rõõmustav, sest siin on ajaloolised sidemed ning Eesti päritoluriik. Me kindlasti anname nõu, kuidas orienteeruda ühiskonnas, kust leida töökohta, kuidas lapsi kooli panna. Samuti on võimalik saada tagasipöördumistoetust. Vajadusel pakutakse ka keelekoolitusi. Oluline on see, et inimene ei jääks üksi oma muredega. Meie nõustajad otsivad ja aitavad leida paindlikke lahendusi. Selles osas on meil eri ametkondade vahel ka väga hea koostöö. Infot annab nii Migratsiooni ja Integratsiooni Sihtasutus kui ka Politsei- ja Piirivalveamet. Need kaks keskust suhtlevad tihedalt omavahel ning aitavad võimalikult valutult administratiivsed küsimused ära lahendada.

Mis sidemed on Eesti Kultuuriministeeriumil Kanadas elavate eestlastega?
Kanada eestlaskond on üks aktiivsemaid ja tublimaid ning väga arvukas. Me toetame heameelega sealseid ettevõtmisi, kaasa arvatud Eesti Vabariik 100 tähistamist. Kanada eestlaste arhiivides on väga palju põnevat, milest me tahaks rohkem teada. Sidemete hoidmiseks väliseestlaskonnaga on loodud Rahvuskaaslaste programm, mis ühtlasi võimaldab ka Kanada eestlastel tulla Eestisse õppima, noortelaagritesse, hoida üleval vastastikust koostööd. Paljud Kanada eestlased on olnud Eesti majanduses olulistel kohtadel, aidanud kaasa Eesti majanduse arengule ja ülesehitamisele. Julgen öelda, et Kanada eestlaskonnaga on väga soojad ja head koostöösidemed – lahked ja vastutulelikud. Ka meie tahame, et ükski hea idee ei jääks tähelepanuta. Ma imetlen Kanadas elavate eestlaste soovi tegelda Eesti kultuuriga, koorilauluga ja rahvatantsuga – need traditsioonid on osa meie ühisest kultuurist.

Millest räägid sel aastal oma MÜ ettekandes?
Selle aasta Metsaülikooli ettekanne räägib ühest põnevast rahvakillust, liivlastest, ning sellest, mida meile tähendab liivi keel ja kultuur. Eesti on toetanud liivi keele ja kultuuri uurimist ja elushoidmist juba enne Teist maailmasõda. See keel on kõige lähem keel eesti keelele. On kahju, et sõdades ja ajalookatsumustes on see rahvas praktiliselt kadunud. On tore, et ilmunud on liivikeelsed sõnastikud ja ajalooraamatud, et liivlastest teatakse. Liivi rahvas oli kunagi üks rikkamaid soome-ugri hõime, kes asusuid kaubateedel, mis muutusid sõdade tallermaaks. Sõna „liivi“ on säilinud: me teame Liivimaad, aga liivlasi on alles ainult kümmekond. Need, kes tunnevad selle kultuuri vastu huvi, saavad sellega tegeleda, näiteks Viljandi Kultuuriakadeemia on koolitanud ka liivi muusikuid. Ka mitmed läti rahvuseepose Lacplesise (Karutapja) legendid on vanadelt liivi aladelt. Paljudel lätlastel on liivi juured. Võime öelda, et eestlased on selles mõttes õnnelik rahvas, et oleme suutnud säilitada oma keele ja kultuuri ja loonud oma riigi.

Millised on Sinu muljed Kotkajärve Metsaülikoolist 2012 ja mida ootad sellesuviselt nädalalt Kanada metsade vahel?
Muljed Metsaülikoolist 2012 on minu jaoks väga päikselised – see oli imeline aeg väga meeldivas seltskonnas, vaimses õhkkonnas, toredate inimestega keset metsa. Kuigi tegevuskava oli tihe, oli see minu jaoks parim puhkus. Imeline loodus Muskoka piirkonnas oli minu jaoks täiesti vapustav. Soovin olla taas kauni Kotkajärve kaldal ja suhelda nende imeliste inimestega, keda ma seal kohtasin.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus