Eesti Elu
Anna Klasi õpilaste armastusavaldus oma Õpetajale
Kultuur 27 Jan 2012 Sirje Vihma-NormetEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/01/34952_001.jpg
Legendaarne pianist ja pedagoog Anna Klas saanuks 23. jaanuaril 100-aastaseks. Sünnipäevakontserdil Muusikaakadeemia kammersaalis esinesid tema kunagised õpilased Ada Kuuseoks, Diana Liiv, õed Marina ja Svetlana Kostik, Vladima Jeremjan ning klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske. Anna Klasi elutööst tegi kokkuvõtte Urve Lippus ja raamatut „Maestra Anna Klas 100“ tutvustas teose koostaja Ada Kuuseoks. Paar päeva varem toimus teinegi emotsionaalne austusavaldus Anna Klasile - 20. jaanuaril pühendas terve sümfooniakontserdi oma emale dirigent Eri Klas.
*
Eesti pianismi kõrge tase seisab suuresti kahel suurel vaalal – Bruno Luki ja Anna Klasi koolkonnal. See on omapärane süntees Berliini ja Peterburi koolkondadest. Lukk ja Klas õppisid 1930ndatel Leonid Kreutzeri juures, kes omakorda oli õppinud Peterburi konservatooriumis madame Jessipova juures. Vaatamata „raudsele eesriidele“ said nõukogudeaegsed eesti muusikatudengid osa sõja-eelse Euroopa olulise muusikakeskuse, Berliini Muusikakõrgkooli, vaimsusest ja kõrgest professionaalsest tasemest. Anna Klasi ja Bruno Luki kõrval õppis seal ju ka Aurora Semper, kellest sai Eestisse tagasi tulles muusikaajaloo õppejõud ja kriitik.

Anna Klasi õpilaste nimekiri raamatus „Maestra Anna Klas 100“ on muljetavaldav. Kui lisada veel „muusikaline lapselaps“ Ivari Ilja, kes on Klasi õpilase Laine Metsa õpilane ning Mihkel Poll, kes on omakorda Ivari Ilja õpilane, siis näeme, kui vägevalt Klasi koolkond ka tänapäeva eesti muusikaelus toimib.

Lugedes Anna Klasi õpilaste mälestusi Õpetajast kordub tihti mõte, et Anna Klas oli väga range ja nõudlik, aga samas alati heatahtlik ja õiglane. Ta oskas oma tunnis luua rahuliku ja loomingulise õhkkonna, kus õpilane sai vabalt musitseerida. Lugedes Renata Goznaja iseloomustust oma klaveriõpetaja kohta, tundus selles midagi väga tuttavlikku. Jah, muidugi! Olen seda kõike ju õpetaja Goznaja enda tundides kogenud. Meenub, kuidas me koos Maurice Raveli Sonaati lõpueksamiks ette valmistasime: kui põhjalikult töötasime läbi teose faktuuri ja pedaaliga seotud küsimused ning kuidas teose küpsemise lõppfaasis tegelesime kõige põnevamaga muusikas – erinevate tämbrite ja kõlavärvide otsimisega. Nüüd saan aru, et seda kõike oli ta just Anna Klasi juures õppinud.

Minu meelest vääriks Anna Klas hoopis põhjalikumat monograafiat, kui suurjuubeliks välja antud meenutuste kogu. Õnneks kuulub raamatu juurde ka DVD, kus saame maestra Anna Klasi ennastki nii kuulata kui vaadata. Ja mitte ainult solistina, vaid ka Bruno Luki duopartnerina.

Mälestuskontserdil kõlas Klasi-Luki kunagisest duo-repertuaarist kaks osa Sergei Rahmaninovi fantaasiast kahele klaverile (süit nr 1, op 5). Sedapuhku Nata-Ly Sakkose ning Toivo Peäske esituses, keda võib julgelt pidada legendaarse Luki-Klasi duo mantlipärijaks. Eesti muusikalise alma-materi väikeses saalis sai draakoniaasta alguse puhul nautida maailmatasemel klaverimängu, mille traditsioone peaksime hoidma nagu silmatera.


Klaverierialal (nagu teistegi instrumentide puhul) on õpetus väga kallis, sest seda saab teha vaid individuaaltundides. Just klaverieriala on Eesti Muusikaakadeemia peamine tuluallikas, sest siia tullakse õppima ka paljudest välisriikidest. Isegi kaugest Hiinast. Tullakse aga sinna, kus on midagi õppida. Seda kinnitas ka EMTA rektor Peep Lassmann oma tervitus-sõnavõtus, rääkides tunnustavalt Eesti pianismi ja klaveripedagoogika kõrgest tasemest.

Ka dirigent Eri Klas saab Anna Klasi oma õpetajaks pidada – oma esimesed muusikatunnid sai ta ju emalt. Dirigeerimist soovitas tal õppida küll viiulilegend David Oistrahh, aga ema Anna Klas on talle läbi elu muusikaliseks nõuandjaks olnud.

Sünnipäevakontserdi lõpus rääkis Eri Klas, kuidas ta oma 50ndal sünnipäeval Berliini Filharmoonikuid dirigeeris ja selleks puhuks ka ema Berliini kaasa võttis. See olevat olnud nagu „aruandluskontsert“ oma tippmuusikust emale.

Seekordne sümfooniakontsert „Pühendus“ oli samuti sügav kummardus muusikust emale. Muusiku armastusavaldus läbi suure muusika. Gustav Mahleri Adagietto 5. sümfooniast tõi lausa pisara silma, mida juhtub minu puhul tõesti haruharva. Edasi läks muusikaliselt niivõrd põnevaks, et on kahju kõigist, kes sellest osa ei saanud. Brahmsi 1. klaverikontserti mängis võrratu Dmitri Aleksejev - seegi klaverikontsert on pühendatud legendaarsele naispianistile Clara Schumannile. Richard Straussi sümfoonilise poeemi „Kangelase elu“ soololõigud kõlasid aga niivõrd kaunilt, et oleks tahtnud pillimeestele „Braavo!“ vahele hüüda. See oli igati vääriline kontsert ka meie rahvusorkestri 85. juubeli auks!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus