*10. jaanuar 1912 – †8. aprill 2010 8. aprillil lahkus Kitchener/Waterloo’s (Ontario) igavikku eestlanna Anna Kaljas, keda on nimetatud Kitcheneri Ema Teresaks.
Sündinud Eestis, põgenes ta sealt II maailmasõja keerises ja viibis 5 aastat Augsburgi põgenikelaagris, kus tegutses õpetaja ja meditsiiniõena.
Pagulastee tõi Anna seejärel Kanadasse, kus ta jätkas oma meditsiinilist haridusteed, omandades
Registered Nursing Aid (RNA) kutse ning töötas seejärel üle 9 aasta Kitcheneri K-W haiglas.
1950ndatel osteti koos abikaasaga maja Frederick’i tänavale, mis sai pelgupaigaks peavarjuta põgenikele. Aga mitte ainult neile. Peatselt hakkas Anna oma hoole alla võtma seadusega pahuksisse läinud teismelisi, endiseid kurjategijaid, prostituute, narkomaane, vaimsete häiretega inimesi ja alkohoolikuid, keda tänapäeval tavatsetakse nimetada sotsiaalseteks heidikuteks.
Kuna neid õnnetuid abivajajaid oli palju, vajati üha rohkem ruumi, mida ka leiti kahe kõrvalasuva maja näol. Annal oli hädaliste abistamine veres – ta oli juba 4-aastasena koos oma tädiga aidanud vaimsete puuetega lapsi Eesti haiglas ja kandis selle mälestuseks alati tädi pilti endaga kaasas. Anna eluaegne sõber Janice Weber nimetas teda pühakuks. Annal oli kombeks valmistada igal aastal jõulu-õhtusöök oma hoolealustele, nii et nad tunneksid kodusoojust, ja üldse jagada armastust.
1980. a. mais asutati temanimeline autasu
Anna Kaljas Award, millega tunnustatakse neid, kes pühendavad oma elu ühiskonnast väljatõugatute aitamisele. Nemad nimetasid Annat „Mommaks“.
1983. a. pälvis Anna Kaljas Kanada kõrgeima autasu –
Order of Canada.
Pea pool sajandit oma elust pühendas Anna Kaljas nende abistamisele, kellest ükski hing polnud huvitatud. Ta pakkus neile peavarju, toitu, riideid, aga mis kõige tähtsam – tähelepanu ja armastust. Ehkki 2007. aastal loobus Anna ametlikult oma tööst tervislikel põhjustel, elas soov teisi aidata ta südames edasi, mida ta ka jõudumööda tegi.
Lahkunut jäävad leinama tema poeg Peter ja minia Maggie, kes jätkab Anna tänuväärset tööd.
Anna Kaljase matusetalitus toimus 14. aprillil. Sel puhul tehtud avalduses väljendas Kitcheneri linnapea Carl Zehr tänu ja tunnustust lahkunule tema väsimatu töö ja panuse eest hädaliste aitamisel. Linnapea sõnul ei tea ta mitte kedagi teist, kes oleks sedavõrd palju andnud endast teistele kui Anna.
Linnapea korraldusel langetati Kitcheneri valitsushoonetel matusepäeval lipud poolde vardasse.
Ajalehe
Waterloo Region Record 10. aprilli juhtkirjas öeldakse, et Anna Kaljas oli ühtaegu imeline hing ja intrigeeriv mõistatus. Pole kahtlust, et ta oli imeline hing, sest Anna seadis alati teiste vajadused esikohale. Aga miks mõistatus? Ajakirjanik imestab, kuidas ta suutis tegelda nii paljude teiste poolt põlatud inimestega, säilitades ühtaegu oma valdustes korda ja head huumorimeelt. Selle saladuse viis Anna endaga hauda kaasa.
Siia jääb aga tema elutöö – kõik see, mida ta tegi ja selle tulemused ehk teisisõnu Anna Kaljase eeskuju ja pärand.
