07. veebruar 2015
Andrus Kivirähk
FOTO: Priit Simson
Kliimalahendused
Ma tõesti ei tea, miks see peab nii olema, et enne valimisi hakkab suur osa kandidaate käituma täiesti naeruväärselt ja ebaloomulikult.
Normaalne inimene ju ei trügi võõrastesse korteritesse ega ürita kaubanduskeskustes kaaskodanikele pastakaid, preservatiive ja šokolaadi pihku toppida.
Kas tõesti arvatakse, et see aitab? Minu jaoks isiklikult tunduks võigas, kui võõras inimene mulle heast peast ukse taha ilmuks ning võltsilt naeratades ennast ja oma programmi kiitma hakkaks. On päris selge, et kui ma enne veel ehk oleksin teda valinud, siis pärast sellist narrust ei tee ma seda iial. Samuti ei kujuta ma ette inimest, kes oleks nii loll ja odav, et teda saaks helkuriga ära osta.
Tulevaselt riigikogu liikmelt eeldaks siiski väärikust! Ukselt uksele käivad tolmuimejate müüjad ja tänaval tülitavad möödujaid prostituudid. Kust tuleb arusaam, et just need elukutsed peaksid olema valimisvõitlusse sööstvale poliitikule eeskujuks?
Ega ma ei propageeri arrogantsust ja rahvast võõrdumist. On selge, et oma isikut tuleb tutvustada, oma seisukohti kaitsta. Kuid selleks on teised kanalid: televäitlused, avalikud debatid, artiklid jne. Pole ju võimalik oma poliitikat selgitada, seistes jope seljas võõra inimese ukselävel, samal ajal kui kohmetu hommikumantlis peremees unistab ainult sellest, et kutsumata võõras kaoks. Või mida tarka saab öelda tänaval mööda tõttava kodaniku nööbist kinni haarates? Säärased vestlused saavad keskenduda üksnes maotutele hüüdlausetele, millegi sisuliseni aga „poliitilise kähkuka” käigus nagunii ei jõuta. Seega poleks vähimatki probleemi, kui sellised pealiskaudsed kohtumised sootuks ära jääksid.
Poliitik, kes kujutab ette, nagu võiks tänavanurkadel hõiklemine ja korterist korterisse trampimine valijat poliitiliselt harida või uusi hääli tuua, on nagu stalinistlik kultuuri- ametnik, kes arvas, et näitlejad peavad minema tehastesse ning etendama keset tööpinke katkendeid ooperitest ja draamalavastustest. Aru saamata, et teatrikunsti propageerimise asemel see hoopis labastab seda. Samuti on tulevikus väga raske tõsiselt võtta poliitikut, keda sa oled valimiste ajal näinud ennast narriks tegemas – ta võib ju riigikogu kõnetoolis tarka juttu rääkida, aga vaimusilmas näed ikkagi, kuidas tema pea oli kellegi kaenlas.
Tegelikult me ju tunneme neid inimesi, kes riigikokku kandideerivad. Ja kui mõni on täiesti tundmatu, siis polegi teda mõtet valida – las kasvab veel, teeb oma nime nelja aasta jooksul kuulsaks ja küll siis saabub ka tema kord. Inimene, kes on aastaid käitunud nagu kelm, ei muutu supermarketis šokolaadi jagades ingliks. Kaunis muinasjutt, mida keegi sulle trepikojas pajatab, ei maksa mitte midagi tema seniste räpaste tegude kõrval.
Mina soovin igatahes hääletada iseendast ja valijast lugu pidava kandidaadi poolt. Inimese poolt, kes ei kooserda mööda kortereid, ei mängi naeruväärses telereklaamis lolli ega keksi tänaval, pihutäis pastakaid peos. Loodan, et mõni selline heas mõttes aristokraatlik isik on veel Eesti poliitikas säilinud.
