Andrus Kivirähk
Foto: Vallo Kruuser EPL
Keskerakond oskab ikka veel üllatada. Tegelikult tunduvad ju kõik parlamendierakonnad ühes oma peibutuspartide ja maotute loosungitega võrdselt magedad, aga Keskerakond suudab siiski vajalikul hetkel teised üle trumbata.

Suurejooneline plaan korraldada inimkett, mis „all-linna
Toompea eest kaitseks”, on üsna õudne ja tekitab jalamaid paralleele intrite rünnakuga, millega sooviti „kaitsta” Nõukogude Eestit Toompeal sepitsetava eestimeelse poliitika eest. Tollal oli Edgar Savisaar sissepiiratute seas ja kutsus rahvast endale appi, sedapuhku piirab ta siis ise.

Midagi meeldivat see aktsioon kaasa ei too, ainult palju fanaatiliselt pungis silmi ja alasti nõmedust. Meenuvad omaaegsed vene vanausulised, kes sulgusid oma pühakodadesse ja panid iseendale tule otsa, et pääseda kolme sõrmega risti ette löömisest, mida nõudis kirikureform. Kahju inimestest.

Tegelikult tahtsin ma täna juhtida tähelepanu hoopis ühele (taas)ilmunud raamatule, William Tominga „Vaikivale ajastule Eestis”. Ehkki Tomingas kirjutab 1930. aastate Eestist, oleksid mõned read otsekui nüüdsama kirja pandud. Tsiteerin: „Aastate jooksul oli Toompeale tekkinud grupp inimesi, keda võiks nimetada elukutselisteks poliitikuteks ehk riigitegelasteks (nagu nad ise end eelistasid nimetada). Nende veendumuseks oli, et nad tegid oma asju hästi ja et teistel ei kõlba mitte nende asemele kippuda.

Mis puutub rahvasse, siis oli tal võimalus iga kolme aasta järel astuda valimiskastide ette hääleandmiseks ühele või teisele erakonnale. Tavalisele kodanikule jäigi see ainsaks võimaluseks avaldada „rahva häält”. Valimiste-eelses kihutustöös püüdsid erakonnad üksteise võidu seda häält mõjutada, et see antaks soovitud suunas. [- - -] Sellised vastastikused sõnelused ei võinud rahva hulgas tõsta lugupidamist erakondade vastu. Halvemal juhul hakkas kodanikus koguma vimma. Ta hakkas üht-teist meeles pidama, küll seda, mida lugenud-kuulnud, kuid sedagi, mida ta ise oli jõudnud avastada. Ta hakkas võrdlema temale antud lubadusi talle osutatud tegudega. Lühidalt – kodanik hakkas mõtlema.

Kuid toompealaste üheks veendumuseks oli ka see, et poliitikategemisele ei ole hea, kui rahvas iseseisvalt mõtleb. Tuleb pigemini eelistada seda, et mõtlemine jäägu vilunud poliitikategelaste hooleks.”

Tollal vastas rahvas erakondade ülbusele vabadussõjalaste liikumisega, praegu otsitakse pääseteed kodanikuühendustest ja valimisliitudest. Erinevusi muidugi on, kuid mitte nii põhimõttelisi, kui võiks esmapilgul arvata.

Vapsid ja hipsterid

Vapsid on aja jooksul langenud esiteks Pätsi režiimi, hiljem Nõukogude võimu laimu ohvriks. Kahtlemata oli neil tervele tollasele Euroopale omaseid veidrusi, nagu kiindumus paraadide, sõjaväeliste tervituste ja mundrite vastu. Teisalt oli vabadussõjalaste näol tegemist endiste lahingukaaslastega, mis hõlbustas toimiva organisatsiooni rajamist. Tänapäeva individualistidest hipsterid jäävad sellega hätta ega suuda raudset käsuliini järgivatele parteidele alati piisavat konkurentsi pakkuda.

Aga tähtis on see, et rahvas mõtleb! 1930. aastatel lõppes see kahjuks kurvalt, Päts kuulutas terve eesti rahva haigeks ja võttis võimu enda kätte. Hirm oma positsioone kaotada rõhub ka praeguseid vanu peere. Loodame siiski sedapuhku parimat.

Märkmed: