Need numbrid andsid 10. veebruari õhtul palju kõneainet neile, kes olid Tartu College'i fuajeesse kokku tulnud ja, veiniklaas näpus, tõstesporti harrastades elavalt mõtteid vahetasid. Et mis see vahekord siis õieti on: kas Andres 7 — Raudsepp 0, või Raud 7 — sepp 0, või veel mingi kolmas versioon. Jäigi esialgu selgusetuks, polnud abi heast veinist ega nurgas meeleolutsevast Eric Soostari kontrabassist.
Andres Raudsepp enne oma sünnipäeva tähistavat eeskava ja vastuvõttu Tartu College'is. Foto: aavok
Selgus saabus, kui nooruslik juubilar pidulikult uksed avas ja saali siseneda palus. Kaetud laudadel lebas igal taldrikul õhtu magustoit - maitsekalt koostatud programm pealkirjaga „Andres 70“. Peo käigus andestati koostajale väike grammatiline viga — vahekord oli selgelt Andres 7:0. Mis tal viga nii ülekaalukalt võita, kui ühtki vastast polnud kohal.
Õhtu avas dr Jaan Roos, kes enda sõnutsi Andresest 3 sentimeetrit vanem ja kohe ruttas seda väikest edumaad enda huvides ära kasutama. Käsutas kõik shampuseklaase täitma ja võttis ise viisiotsa üles. Juubilari lasti kombekohaselt lugematuid kordi elada ja siis kõlisesid klaasid.
Sellest hetkest peale Andres enam jämedat otsa käest ei andnud. Põline laulumees oli pikkade aastate jooksul paljudega koos musitseerinud ja soovis rohtukasvanud mälestusradu veelkord läbi kõndida. Lauljaist olid kohal Liina Purje-Lepik, Mare-Lii Eelnurme, Heli Kopti, Avo Kittask, Enn Kiilaspea, Allan Liik ja Andres Tamm (viimasel kitarr kaasas ja õiges timmis). Erinevail instrumentidel pakkusid nii soolo- kui saatemuusikat Charles Kipper, Kaili Maimets ja Lembit Nieländer, viimane mängis ka tantsuks. Kaks armsaimat laululindu olid aga juubilari oma perest - abikaasa Marga ja tütar Järvi.
Kava kulges hoogsalt ja publik reageeris vastavalt. Siiski tuli see ajutiselt katkestada, sest meisterkokk Susi Holmberg hakkas marulistest ovatsioonidest oma seaduslikku osa nõudma. Menüü oli suursuguselt prantsuskeelne vaevaltmärgatava Vastse-Kuuste aktsendiga. Oli see noobel kirjaviis või Susi kokakunst (kahtlustan viimast), kuid süljenäärmete tegevusele mõjus miski äärmiselt positiivselt. Susi kiitusest ilma ei jäänud, vaid sai kohvikõrvaste hõrgutiste puhul seda veel eriti võimendatult. Siinkohal ei saa hoiduda võhiku poolt väikesest järelaitamistunnist koolmeistrile. Kuigi prantsuse keeles rõhutatakse viimast silpi, on õige kirjaviis cringuèle à la Männama — ühe a-ga lõpus (andesta, Andres, ma ei suutnud sõbralikust torkest loobuda, kiusatus oli liiga suur).
Kava jätkus ja hoog ei raugenud, pigem kasvas. Kõnemeestel oli odraokas kurgus ja nende poolt pidureid ei pandud. Ainult Kalju Jõgi ei suutnud Andresele õlale patsutamata jätta kunagise suure panuse eest rahvusvahelisel Karavanil Tallinna paviljonis. Kuid päriselt kõnedeta siiski läbi ka ei saadud. Abikaasa Marga käes oli õhtu trumpäss ja see löödi võimsa laksuga lauale. Marga naerunäoliste avameelitsuste kaudu said kõik pidulised teada, mida tähendab 35 aastat kooselu Andres Raudsepaga. Palju hästihoitud perekonnasaladusi lobiseti välja ja seda mitte hetkelise impulsi mõjul, vaid mulje jäi, et proua Marga oli seda momenti 35 aastat hoolsalt ette valmistanud. Tema ettekanne tekitas palju lõbusust, kuid samas võttis mitmel mehel kulmu kortsu, eeskätt muidugi neil, kel samalaadne sündmus oodata ja südames hirm, et ehk kaasa saab siit ebasoovitavat inspiratsiooni.
Tehti ka ühislaulu ja õhtu kulmineerus tantsuga. „Noorpaar“ muidugi esirinnas, kuid uljaist järgijaist polnud puudu. Sellega oli saavutatud punkt, kus tundsin, et mul on aeg lahkuda rõõmsa teadmisega, et sõber Andres on 70 aastat noor.
Peo, mille Jaan oma kolmesentimeetrilise edumaaga alustas, lõpetan mina siin trükimusta näpuotstelt maha nühkides. See on minu eesõigus, sest mul on edumaad terve detsimeeter. Palju õnne, Andres, palju edu ja indu ning tugevat tervist! Ma ei usu, et see on pelk ettekujutus, kui arvan kuulvat neile soovidele resoneerimas kõigi peolviibinute võimsat ühendkoori.
