Askur Alas 05. oktoober 2009 10:32
SILLE ANNUK POSTIMEES

Tuntud ajakirjaniku Andres Raidi jonni pärast seadis Tallinna linnavalitsus neljandale korrusele sularaha vastuvõtmise laua. Politsei pearaamatupidaja kirjutas talle isiklikult pooleksrebitud A4 paberile sularaha vastuvõtmise tšeki. Tööturuamet teatas aga avalikult, et sülitab seaduse peale. Seadus nõuab riigiametitelt Eesti kroonide vastuvõtmist ja Raid sunnib nad seda tegema, nii palju kui suudab.

Paar aastat tagasi tüütas Andres Raidi pidevad pankade, laenude, krediitkaartide ja muu säärase pidev reklaam ära. Ta hakkas rehkendama: kui pärisori maksis kümnist, siis nüüd maksavad inimesed pankadele rohkem.

Pangaorjus vs pärisorjus

„Orjuse liik küll muutunud, kuid orjad oleme ikkagi, mõnes mõttes ka sunnismaised. Lähed välismaale - pankade kombitsad tulevad sulle igale poole järele. Mind hakkas huvitama, kas on võimalik pankadega mitte tegeleda," räägib Raid. Ta küsis oma tuttavatelt advokaatidelt järele, kas Eesti Vabariigi kodanikul on tõesti kohustus olla erapanga, pealegi veel välismaise, klient? Tuli välja, et ei ole. Järgnevalt saatis ta rahandusministeeriumisse vastava päringu ja sai ka kirjaliku vastuse, mis põhiolemuselt oli järgmine:

Rahandusseaduse kohaselt ei pea Eesti Vabariigi kodanik olema ühegi panga klient ega omama arvet.

Kõik juriidilised ja füüsilised isikud on kohustatud arveldama Eesti Vabariigis kehtivas valuutas ehk Eest kroonides.
Miks siis Raid ei taha panga klient olla? „Pangad kontrollivad Eesti majandust sisuliselt 100 grammi vorsti täpsusega - kui sa selle poest ostad ja kaardiga maksad. Miks ma toetama välismaa panku ja anname neile sellist võimalust?" küsib ta vastu.

Ta hindab oma privaatsust ja tal on sellele seaduslik õigus. Ja meil, nagu rahandusministeeriumi vastusest nähtub, kehtivad Eesti Vabariigis seadused, mis ütlevad, et inimene peab saama sularahas maksta, kui ta seda soovib. Probleem, nagu selgus, on hoopis selles, et Eesti riigiasutused ei täida seadust.

Sularaha - ebaharilik makseviis

Juhtus nii, et Raid rikkus liikluseeskirju. Mitte palju, aga siiski. Sai trahvi ja pidi seda maksma. Nagu korralik kodanik, läks ta, trahvikviitung ja sajakroonised näpus, rahandusministeeriumisse. Seal arenes tal umbes järgnev dialoog:

Andres Raid: Sooviks teile trahvi ära maksta, aga mul pole arvet ja soovin maksta sularahas.
Nemad: Ei saa.
Andres Raid: Andke kiri, et te ei võta minult sularaha vastu.
Nemad: Ei saa nii, minge selle juurde, kes teile trahvi määras.
Raid läks siis politseisse. Seal öeldi talle sama asja - ei saa nii. Raid suhtlesin politseiga veel mõnda aega e-kirja teel ja tuletas meelde, et ka politsei peab seadust täitma. Lõpuks sai ta ühelt politseiametnikult e-kirja, mis kõlas umbes nii:

„Saame aru teie soovist maksta EBAHARILIKUL viisil trahvi, aga see nõuaks meilt sularahakassa sisse seadmist, mis praeguse kriisi ajal ei ole majanduslikult otstarbekas."

Raid kirjutas vastu, et andku aga teada, kui politseil muutub Eesti Vabariigi seaduste täitmine majanduslikult otstarbekaks, siis ta tuleb ja maksab ära. Aga erandkorras anti pearaamatupidajale korraldus temalt siiski sularaha vastu võtta. „Raamatupidaja rebis veel ühe A4 formaadis paberi pooleks ja kirjutas vastuvõtmise tšeki," meenutab Raid.

Linnavalitsuses on nüüd sularaha-laud

Järgmine oli munitsipaalpolitsei-transpordiamet. Raid läks linnavalitsusse Vabaduse platsil oma emale saadetud trahvi ära maksma. Kõik kordus. Aga nüüd on linnavalitsuse neljandal korrusel üks tuba, kus on üks laud, kus võetakse sularaha vastu.

Edasi tuli töötukassa. Mingi hetkel oli Andres Raid kolm kuud töötu. Töötukassas arenes tal umbes selline dialoog:

Andres Raid: Mul ei ole ühtegi arvet üheski pangas.
Nemad: Ei saa olla! Siis raha ei saa.
Andres Raid: Aga meil kehtib selline seadus, et ka sularahas peab arveldama.
Nemad: Me teame, aga ikkagi te ei saa raha.
„Õigupoolest oleks pidanud nendega kohtusse minema, aga tol hetkel polnud mul viitsimist seda teha," räägib Raid.

Järgmine on nüüd maksuamet - Raidil peaks olema järgmisel aastal midagi tagasi saada. Aga ta ei tea veel, kuidas nendega saab olema.

Mida sellest kõigest järeldada?

„Ma olen inimene, kes hindab oma privaatsust. Ja ma ei soovi olla pangaori, ei panga ega kama kaks kelle, kui seadus selleks ei kohusta. Aga repressioonidega sunnitakse inimesi olema osa sellest süsteemist, mis on jälgimisühiskonna osa," ütleb Raid.

Ta nendib, et sotsiaalpsühholoogia on pankadel kõval tasemel -- inimestega manipuleeritakse väga oskuslikult. „Ehkki inimene maksab pangale suure osa oma palgast, on ta justkui õnnelik ka veel selle üle. Aga küsi endalt - kelle oma sa, sitt, nüüd oled?" põrutab Raid.

Aga kokkuvõttes on lugu selles, et riigiasutused rikuvad seadust teadlikult ja kui inimesed käituksid kodanikuna - nagu president Toomas Hendrik Ilves on soovitanud - siis ei saaks nad seda teha. Võimalik on see seetõttu, et ametnikul puudub igasugune vastutus ja tavakodanik on selle ametniku tujust ja suvast 100% sõltuv.

Märkmed: