Andres Raid: kuidas 1991. aasta jaanuaris Eesti poliitikud kõikusid, aga allusid siiski rahva tahtele DELFI (1)
20 aastat 15 Jan 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Andres Raid
www.DELFI.ee

ETV endine tippreporter Andres Raid meenutab 1991. aasta ärevaid sündmusi, mil Riias ja Vilniuses voolas veri, Eestil aga õnnestus pääseda võimalikust draamast võrdlemisi puhta nahaga.

Praegu vanu märkmikke lapates tundub kõik kuidagi argine, lugematud intervjuud, millest paljud magamatusest üsna segase peaga tehtud ja kirja pandud, paljud säilinud videojupid ja head mälestused ajakirjanike solidaarsusest. Ja mitte ainult – kohalikud nii Leedus kui Lätis pakkusid sulle kõike, mida neil oli ja aitasid igati – saadi aru, et mida kiiremini ja paremini jõuab materjal neist sigadustest maailma, seda parem.

Seda kurvastavam oli näha ajuti Tallinna tagasi jõudes just kõrgemate võimusfääride kõikumist, kõhklust ja sageli kõike igaks juhuks kõike nii tegid, et tagumik kindlustatud ka siis, kui peaks teistmoodi minema. See polnud muidugi absoluut, oli südamega ja andunuid inimesi, rahvast rääkimata. Rahva surve ja toetus vast oligi see, mis pani ka ladviku otsustavamalt tegutsema.
Riia sündmusi sai hakata jälgima tähelepanelikumalt juba jaanuari esimestest päevadest. Pinge oli üleval ja segadus suur ja sõbrad Riia valitsushoonest ja mujaltki arvasid ja nagu selgus õigustatult, et kuskilt see pauk tuleb.

Paugud hakkasid kõlama Riias, siseministeeriumi juurest, OMON võttis tormijooksuga maja ära ja seda näidati televisioonis pea et online-režiimis. Alul räägiti Riiast tulnud kõnedes 3 hukkunust, täpsustatult oli neid neli. Hommikul olin juba Riias ja sellise režiimiga kuu aega paar päeva seal ja öösel koju ja hommikuks sinna tagasi, sest materjal oli vaja ära tuua ja võimalus need otse Riiast neid taeva kaudu saata oli pigem teoreetiline.

OMON paiknes kindlustuslaagris Riia äärelinnas ja nautis ajakirjanike lakkamatut voolu, intervjuusid anti haruharva ja paar korda laagris sees käies jäi selline mulje, et ega OMONi enda liikmetelgi erilist selgust tuleviku suhtes polnud. Laagrisse püüti ka sisse tungida ja seda üsna õnnetult, sest enamasti oli tegemist Lääne ajakirjanikega, kes vehkisid kõikvõimalike piletitega, kuid jäid ilma nii oma tehnikast kui ka isust uuesti katsetada, sest neid klobiti üsna suure mõnuga. Kogu selle piiramise vastu tundsid huvi ka Poola suuremate väljaannete esindajad, kes siiani meie iseseisvumisprotsessi vastu erilist huvi ei ilmutanud, kuid praegu kontrollimatuna näiv mäss võis nende poole üle kanduda ja sestap oli nende huvi just selliste võimalike arengutega seotud. Oma sõite ohupiirkondadesse alustasid Tallinnast, siin arvati olevat need kõiketeadjad.

Osad ajakirjanikud käisid Riias isegi kohalikes ümbruskonna improviseeritud joogi- ja söögikohtades kuulivestidega ringi, meile (põhiliselt Soome YLE) tundus asi kummaline ja ehkki olukord oli tõsine, seisnes küsimus selles, et millal ja kuhu suunas lahkub Riiast OMON. Vahepeal arenesid sündmused ka Leedus ja asi läks veriseks ning spekulatsioone liikus kõige uskumatumaid.

Osalt on nad täninigi veel elus ja eriti selle koha pealt, et teletorni juures tulistati rahvast ka mingite „omade“ poolt lähedalasuvatest majadest, vastust sellel pole tänini. Praegu on suhtelise vankumatuse ja meelekindluse üsna raske ette kujutada sedagi, et isikliku mulje kohaselt kõikus suur osa nii Leedu kui ka Läti juhtkonnast, sest selge ei olnud see kaugeltki, mida võtab ette Moskva ja oma suhteliselt kirju seltskond endistest kommunistidest, uusnatsidest ja teab kellest veel.

Üks oli siiski selge – kõigis kolmes Balti riigis oli rahvas suhteliselt ühtne nii seesmiselt kui ka väliselt. Viimase all pean silmas, et siis olid kolm Balti riiki rohujuure tasandil siiski oma valiku teinud, neil polnud kaotada midagi, vaenlane oli üks ja kett samuti. Juhtidega oli teine lugu nagu segastel aegadel ikka, keegi ei tahtnud eksida valele poole minekuga. Kindlameelseid oli ka, kommunistid koos Rubiksiga Lätis, kes jäi oma internatsionaalsele missioonile töörahva helge tuleviku organiseerimisel lõpuni truuks (istus ka kinni, nüüd taas aktiivne poliitikas), täiesti kartmatud olid Leedus vähemnähtavad, kuid Lätis ülimalt aktiivsed kõikvõimalikud rokkarid. Suur küsimus oli – millal see vägivallalaine Eestisse jõuab ja kas üldse jõuab.

Õnn oli, et ei jõudnudki, ehkki piiripunktide tapatalgud Lätis olid veel ees, meie pääsesime ka sellest, ehkki meiegi piirivalvurid rivistati üles ja punkt lõunapiiril peksti segamini. Jaanuaris 1991 oli see kõik veel ees.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus