Andres Raid: Kas eestlased on orjad? Hirmu orjad? DELFI
Arvamus 16 Feb 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kas tõesti muidu kanged eestlased ei suudagi vabaneda kroonilisest hirmust ja poliitilisest neuroosist, saades vabaks ka seesmiselt, küsib Andres Raid.

„Eestlase vaimne selgroog on kõver, eestlased on ikka veel paraku orjarahvas. Olen eestlane ja kuulun selle rahva hulka, kelle selgroost jutt käib. Rääkida eestlastest kui orjarahvast tundub ülimalt ketserlik ja see näib rahvavaenuliku ja riigivastasena." See pole sugugi Mart Laari, vaid Märt Laarmanni (need teavad teada, keda eesti mõtte lugu kunagi huvitanud on) tsitaat, mis on kirjutataud oma 70 aastat tagasi ning tundub ikka kuidagi värskena just sisemise tarbimise mõttes - targutamaine ja lipitsemine, euroopa kontekstis aga pidev soigumine 700 aastaste traumade ja ülekohtu üle. 1940.aastal jagunes Eesti laias laastus kaheks - suur osa tervitas nõukogude võimu (kaitsevägi läks pea täies koosseisus üle), suhteline vähemus alistus ilma ühegi pauguta ja isegi masendusest põhjustatud enesetappudest pole suurt midagi kuulda.

Kui Laarmann mõistis eestlase hinge peensusteni, siis Laar kirjutab kibedast, kuid ravivast rohust - „kui raske ka polnud Eestil aastatel 1940-1941, sellest räägib seegi fakt, et piisas vaid ühest aastast, et kustutada rahva mälust 700 aastat sakslaste orjust. Just seepärast võitlesid partisanid Punaväega lootuses taastada oma iseseisvus ja just seetõttu võeti sakslasi vastu lilledega". Ilmselt kui nii, siis on Sinimägede memoriaal enam kui õigustatud. Sealsetel mälestuspäevadel võis lugeda leinalindilt : "Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega" (Stehen Sie und ertragen, weil die Wahrheit und der Gott mit Ihnen ). See on Felix Steineri päevakäsust grenaderidele 24.juulil 1944.aastal ja paraku ei sisaldanud see käsku seista Eesti iseseisvuse, vaid ikka III Reichi eest, kuid sellest sõltumata ei olnud jumal meile toona armuline ja ülimalt valus ja sovjetiseerimise traumaatiline kogemus ei lasknud end kuigi kaua oodata, „Klaasi tuhk koputab kogu aeg meie südamele..."

19 aastat tagasi janunes valdav osa eestlastest meeleheitlikult tõelise iseseisvuse ja vabaduse järele ja fakt on see, et see ka saadi, see omakorda tõi kaasa muu hulgas ka selle, et meeldivamat teemat kõikvõimalikes peokõnedes pole, kui nõukogude okupatsioon. „Loodud on tõeliselt rahvuslik traditsioon - eneseupitamine ja targutamine, ekspordikaubaks on aga häbiväärne orjatunne ja tülgastav alandlikkus" - tsitaat jällegi Laarmannilt!

Arthur Koestler nimetab poliitilisteks neuroosideks inimlikke segadusi, mis on põhjustatud enesepettusest ja sissepoole suunatud traumaatilistest üleelamistest. Nad ei taha midagi kuulda ega teada reaalsusest, seepärast loovad nad müüte ja neis ka elavad. Tundub lubamatult ketserlik kujutada eestlase psüühikat rahavavaenuliku või riigivastasena, osalesid nad ju kõikvõimalikes tapatalgutel erinevete vaenuvägede koosseisus, millest paljud on rahvusvaheliselt ja ametlikult hukka mõistetud. Kas unustatud, sunniviisiliselt eemaldatud mälupildid tegelikult toimunu kohta võivad rahva kuidagi teistmoodi käituma panna? Muidugi on fiktsiooni möödunust hoida üleval olevikupildi pideva moonutamisega üsna lihtne, selleks tuleb ka tegelik olevikupilt asendada fiktsiooniga.

Vägagi riskantne on rääkida eestlaste kollektiivsest amneesiast, kellest valdav enamus võttis osa sovjetiseerimise protsessist ja leppis sellega. Ei mõõdunudki palju üle aasta setsessioonist, kui iga ütleme - keskmine - eestlane täitus siira usuga selle kohta, et Eesti polnudki kunagi lõpuni sovjetiseeritud ja et vabanemine sai teoks üksnes tänu eestlaste jõupingutustele ning et suvaline Jüri oli hingelt ja olemuselt tulihingeline vastupanu- või vabadusvõitleja! Oleks vaid tulnud sobiv juhus, oi kus ta oleks siis alles teinud ja näidanud ja kõike talle omistatut ka praktiliselt demonstreerinud. Tegelike tundmuste, tegude ja mõtete intermezzo neil üsna mornidel aastatel 1940-1991 on aga ühiskondlikust mälust niivõrd osavalt mälust eemaldatud, et selle koha peal haigutab meie ajaloos suur must auk. Ilmselt selgitab seda ka see fakt, et Eesti kommunistid, kes praktiliselt ja avalikult sovjetiseerimist läbi viisid, võtsid juhtivad kohad sisse ka taasiseseisvunud Eestis. Neile oli abiks just see kollektiivne amneesia, nende suuremal või vähemal määral „kuulsusrikaste" tegude kronoloogia ja analüüs kadus justnimelt sinna musta ajalooauku ning selles mõttes puhkab Eesti kaasaegne vaimne struktuur illusiooni ja enesepettuse loorberitel. Põhjus pole siin lihtsalt mitteteadmises, vaid tungis just mitteteadmisele (sic!), me ei taha lihtsalt ebameeldivaid asju ei teada ega mäletada.

Etnopoliitilistes tehnoloogiates on etnonüümide, etnilise solidaarsuse ja etnilise enese identifitseerimise (neid kõiki on lihtne aktiviseerida ja aktualiseerida) kasutamise eesmärk ikka etnilise solidaarsuse transformeerimiseks poliitiliseks lojaalsuseks ja toetuseks. Eesti rahvuslust on siinjuures labaselt ära kasutatud, on see siis kokkuvõttes ravim poliitilisest amneesiast või hoopiski mürk?! Kas meie (ükskõik milline) poliitiline eliit saaks hakkama ilma rahva etniliste traumadeta kujundades ja korrigeerides rahvuspoliitikat? Ilmselt mitte. Eesti rahvuspoliitika kasvab selgesti ei mujalt kui just meie ajaloo traagikast ja rõhub just sellele.

Tuntud poola literaat Jeržy Urban on väga hästi kirjeldanud sealseid olusid, kus poolakate kõigis hädades on süüdi esmalt leedukad ja seejärel kõik teised, kõik nad on poolakaid kiusanud, alandanud, okupeerinud ja röövinud - arvet ei saa ajaloolise ülekohtu eest esitada vaid Sri Lankale ja võib-olla veel kellelegi. Ükskõik, mida maailm teeb või ütleb, teatab poolakas ikka, et tal oli Treblinka ja Auschwitz ja see peab seletama kõik ja selle eest on neile võlgu terve maailm, aegade lõpuni. Nüüd ütleb Poola aga selgelt, et „intiimteenuseid ta enam kellelegi (v.a.USA) enam ei osuta!" (J. Urban). Suhtumine on siin hämmastavalt sarnane - meid on rõhunud kõik, kes siia tulnud või sattunud - venelased, rootslased, ka poolakad, sakslased, juudid....Siin oli kolonialism, kommunism, postkommunism ja postmodernism, KGB ja Veksa, miilits ja Pagari tänav. Mõelda vaid, kui jube see kõik oli - ja eks ta tegelikult oligi. Imelik on aga sedasama ohet kuulda neil, kes nõukogude tingimustes suhteliselt heal ja õitsval järjel olid ja on tänaseks vaid välise muutuse läbi teinud ja naudivad taas nii meie toetust kui ka poolehoidu, kannatuste osas aga isegi kaastunnet.

Siit tuleneb meie sisemine rahvuspoliitika - radikaalsete patriootide kättemaks kõikide pattude eest kõikidele siinsetele mitte-eestlastele. Siin tuleb veel väike vürts juurde - saavad oma „koosa" ka kõik need, kes kuuluvad kas mõnesse „valesse" (mitte „meie") erakonda või julgevad omada mingit oma arvamust, mis parasjagu võimuloleva koalitsiooni vaadetest mingilgi määral erineb. Jälgida tuleb muidugi ka välistuuli. Samas ei räägi keegi näiteks kohaliku eliidi desovjetiseerimise vajadusest, mõtegi sellest või vihje sellele on ketserlik ja kuidagi talutakse seda nõuet vaid siis, kui seda ütleb Mart Niklus. Solvumus ja trots kannatuste eest annavad meile teatud moraalse üleolekutunde kõikide teiste „süüdlasmaade"suhtes ja kõik peaks käima nii nagu just „meie" seda tahame- eks see neuroosi meenutab.

Suhtumine ajalukku ei peaks põhinema loosungitel, kinnisideedel ja hirmudel - see oli ka president Ilvese üks sõnum tema viimatises ülesastumises ja kinnitas, et Eesti on kaitstud nagu ei kunagi varem. Tõsi, siin on üks detail, mis riivab - see on traagiline ja samas ka otsustav asjaolu, et eestlaste füüsiline ellu- ja allesjäämine sõltub NATO vägedest ja seal valitsevast laoseisust.

Kui võtta arvesse otsustavat asjaolu, et „kui NATO meid ei aita", siis variseb see fiktiivne ja sisutu konstruktsioon kokku. Kui selle konstrueeritud eestlase maailmast, kes elab vaid hirmul olles ja oma talle külgepoogitud vajadustest lähtuvalt, korjata ära need illusoorsed elemendid, jääbki alles vaid sissepoole suunatud, sageli ängistav ja vaevutalutav hirm. See on nii abstraktne hirm ilma kindla põhjuseta kui ka konkreetne ja selle üldnimetus on Venemaa. Hegelilt pärineb mõte, et hirmust vabastab ennekõike vabadus. Geniaalne filooof näitas ära, et tegelik vabadus on kõrgemal, kui isanda ja orja kategooriad, kuid kui vaimsest vabadusest aimu ei ole, ei maksa see teadmine suurt midagi ja vabadus kui niisugune tähendabki kellegi suhtes ülimuslikkust või isandaks olemist. Üsna huvitav on, kas tõesti muidu kanged eestlased tõepoolest ei suudagi vabaneda sellest poliitilisest neuroosist, saades vabaks ka seesmiselt?

Meil räägitakse, et kõikidest hirmudest tuleb üle olla, kuid see pole päris õige. On terve ja on haiglane hirm ja tähtis pole seega hirm kui niisugune, vaid tema olemus ja kvaliteet. Tähtis on selle hirmu suund, tema objekt. Vabadus hirmust ei pea olema hirmu puudumine vabaduse pärast ja praktiline järeldus on enam kui lihtne - vaba inimene kas kaitseb oma vabadust või hukkub ise, eksistents konstantse hirmu tingimustes talle ei sobi.

Artikkel originaalis: http://www.ekspress.ee/news/ar...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus