Reedel, 25. veebruaril toimusid Iirimaal parlamendivalimised. Esialgsete valimistulemuste kohaselt tõusis nende tulemusel riigi juhtivaks erakonnaks paremtsentristlik Fine Gael, mida toetas enam kui kolmandik valijatest. Juba alates aastast 1932 parlamendivalimistel enim hääli saanud Fianna Fáil, mis on osa Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusest, tõrjuti võimult.

Fine Gael on pika ajalooga erakond, mis põlvneb Iiri iseseisvusliikumise sellest osast, mida juhtis legendaarne Michael Collins. Rahvusvaheliselt on see osa Euroopa Rahvaparteist, kuhu Eestist kuulub Isamaa ja Res Publica Liit. Sellest ei järeldu, et nimetatud erakondade poliitilised seisukohad on täpselt ühesugused. Kaugel sellest. Teatud põhimõttelised erinevused võivadki olla põhjuseks, miks Fine Gael võidab nüüd valimised, aga IRL seda ei suuda.

Iirimaal on üheks valimiskampaaniate peateemaks kujunenud poliitika uueksloomine, institutsionaalsed reformid, mis omavad olulist kohta kõikide vähegi tõsiseltvõetavate erakondade programmilistes dokumentides.

Fine Gael leiab, et Iiri majanduse kokkuvarisemise südameks on vilets poliitiline süsteem. Vastutus juhtunu eest lasub küll esmajärjekorras viimaste valitsuste suurtel poliitilistel ebaõnnestumistel ja nende valmidusel eelistada kodanike huvidele kümnekonna jõuka äritegelase omi, kuid samas on selge ka see, et viimase kaheteistkümne aasta ebaõnnestumistele aitasid kaasa mitmed Iirimaa poliitilise süsteemi võtmetähtsusega nõrkused: suur tsentraliseeritud riigiaparaat, millel on liiga vähe kontrollivaid ja tasakaalustavaid mehhanisme; liiga tugev täidesaatev võim, mis ignoreerib järjest enam parlamenti; selliste riigiasutuste ja -ettevõtete vohamine, mis ei vastuta sisuliselt kellegi ees; iganenud eelarve ja fiskaalsüsteem.

Olukorra parandamiseks käidi ligi aasta tagasi välja kõige ambitsioonikam poliitiliste reformide programm alates 1930-ndatest, et ehitada uuesti üles vabariik, kus on taastatud usaldus demokraatlike institutsioonide vastu ning riigivalitsemise keskmes asuvad kodanike mured, mitte erinevate eliitide nõudmised.

Fine Gael püüab enese sõnul "taastada inimeste usalduse poliitilise protsessi vastu tuues tõelisi, käegakatsutavaid muutusi. Iiri rahvas on õigustatult solvunud selle peale, kuidas meie riiki on väärvalitsetud. Kuid on oht, et see pahameel, kui seda ei kanaliseerita läbi positiivsete reformide, viib selleni, et aina suurem arv meie kodanikest lülitub välja demokraatlikust protsessist. Sellel ei tohi lasta juhtuda."

Poliitiline reform ei ole Fine Gaeli jaoks midagi kõrvalist. See omab nende jaoks keskset tähtsust ning on ülioluline osa nende programmist ehitada Iirimaal uuesti üles vabariik. "Igas vabariigis peaks kõrgeima võimu kandjaks olema rahvas. Selle standardi järgi otsustades on Iirimaa täna vabariik vaid nime poolest," leiavad nad. Poliitilise reformi läbiviimisel lubatakse lähtuda kolmest aluspõhimõttest:

* Muutus peab algama ülevalt. Poliitiline süsteem ei saa paluda teistelt muutumist ja ohverduste tegemist, kui see ei ole ise valmis tegema sama.
* Muutus peab olema põhjapanev ja laiahaardeline. Kaasaegset Iirimaad ei saa valitseda valitsemissüsteemiga, mis oli algselt mõeldud 19. sajandi Suurbritanniale.
* Muutus peab kaasama kodanikke. Rahvaga tuleb konsulteerida ning kaasata seda poliitilise reformi protsessi.

Fine Gael soovib minna üle ühekojalisele parlamendile, mis on sellise väikese unitaarriigi jaoks lihtsalt sobivam, tugevdades samal ajal kontrolli ja tasakaalustatuse tagamiseks parlamendis komisjonide süsteemi ning andes saadikutele avaramad võimalused eelnõude algatamiseks ja koostamiseks, suurendades nende võimu. Tänaseks on parlament muutunud poliitilises protsessis vaatlejaks, seadusandluse koostamine on läinud riigiasutuste ja ümarlaudade kätte, mis ei vastuta kellegi ees, aga Fine Gael tahab anda parlamendile selles protsessis taas keskse rolli.

Muu hulgas tahetakse kehtestada ka reegel, et 18 kuud pärast iga seaduse jõustumist annab valitsuse esindaja asjaomases komisjonis hinnangu selle kohta, kui edukalt on kõnealune seadus oma eesmärgi täitnud, ning vajaduse korral vaadatakse selle mõju põhjalikumalt üle.

Riigieelarve arutelu parlamendis ei ole praegu palju enamat poliitilisest teatrist, kus valitsus ei talu mingeid olulisi muudatusi. Parlament peab kiitma igal aastal kummitemplina heaks juba valmis asja, mis on sündinud erinevate huvigruppide, valitsusasutuste ja ministrite omavahelise kemplemise tulemusel. Toimuv debatt on läbini võlts, sest olulisi muudatusi valitsus ei luba ning puudub igasugune informatsioon selle kohta, millised taotlused eelarve koostamisel tagasi lükati. Fine Gael tahab seda muuta.

Samuti kavatsetakse karmistada igasugustesse nõukogudesse määramise korda ning muuta erakondade rahastamist ja riigiaparaadi tööd läbipaistvamaks. Väiksemate erakondade parema esindatuse tagamiseks soovitakse vähendada parlamendivalimistel valimisringkondade arvu ja lasta valida ligi pooled saadikutest üleriigilise nimekirja kaudu. Presidendivalimistel tahetakse anda hääleõigus ka välismaal elavatele iirlastele.

Mitmed väljakäidud muudatustest nõuavad põhiseaduse muutmist, mistõttu lubatakse korraldada selleks oma esimese valitsemisaasta jooksul rahvahääletus. Juba esimese saja päeva jooksul kavatsetakse kutsuda aga Kanada ja Hollandi eeskuju järgides kokku kodanike assamblee, mis arutaks, milliseid muudatusi on vaja Iirimaa poliitilises ja valitsemissüsteemis veel teha.

Ühtlasi on Fine Gael käinud nüüd välja kava haldusreformiks. Sama on teinud teatavasti ka IRL, kuid irlikate infantiilne plaan muuta maakonnad valdadeks ning nimetada seda haldusreformiks näitab üksnes seda, et viimased neli aastat on olnud selle erakonna armust regionaalministriks inimene, keda ei tohiks lasta sellele ametikohale ligilähedalegi.

Fine Gael usub, et peab toimuma põhjapanev nihe, mis viib võimu riigilt kodanikele. Uus vabariik tuleb rajada tugevale, elujõulisele kodanikuühiskonnale, et kohalikel kogukondadel ja üksikisikutel oleks suurem võim omaenese elu üle. Võimu liigne tsentraliseerimine on mitte üksnes ebatõhus, vaid ka olemuslikult kokkusobimatu vabariigi ideega. Kohalike omavalitsuste tugevdamiseks peab keskvalitsus loobuma nende tahtlikust marginaliseerimisest, suurendama nende võimu ja vabadust raha kasutamisel, lihtsustades samas nende omavahelist koostööd ning muutes need demokraatlikumaks, kodanikke kaasavamaks.

Oluline on see, et kogu kõnealuse temaatikaga on läinud kaasa ka teised Iiri erakonnad. Sotsiaaldemokraatlik Tööerakond, millele kavatseb anda hääle ligi viiendik valijatest, toetab samuti üleminekut ühekojalisele parlamendile, aga ka parlamendi istungite perioodi pikendamist, see tähendab suvepuhkuse ja muude vabastuste lühendamist.

Sotsiaaldemokraadid, kellega koos Fine Gael moodustab pärast eelseisvaid valimisi ülimalt tõenäliselt Iirimaa järgmise valitsuse, tahavad samuti muuta nõukogudesse määramise korda, piirata raha mõju poliitikale, koostada poliitlobistide registri, vähendada salastatust ja kaitsta väärtegusid paljastanud inimesi vallandamise eest, suurendada kohalike omavalitsuste võimu.

"Tööpartei lubadus on see, et Iirimaa ei saa enam kunagi olema haavatav selliste korporatiivse ja poliitilise võimu kuritarvitamiste poolt, mis on seadnud ohtu meie maa suveräänsuse," lubavad Iiri sotsiaaldemokraadid.

Eesti šampanjasotsid seevastu väidavad justkui tõsimeeli, et Euroopas ei ole enam ühtegi rahvusriiki, ning Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees on korduvalt kuulutanud, et valimissüsteemi muutmine ei ole küsimus, mida arutada enne valimisi. Selle peale jääb ainult üle küsida: miks nimetavad sellised eurofanaatikutest elitistid ennast demokraatideks? Sisuliselt nad seda ju ei ole.

Iirimaa taasühendamist propageeriv Sinn Féin, mis teeb rahvusvaheliselt koostööd Euroopa Vasakparteiga, käis oma valimismanifestis samuti välja terve rea muudatusettepanekuid, sealhulgas mõtte kärpida oluliselt ministrite ja rahvasaadikute palkasid ning seada neile ülempiir. Kui sarnase ettepanekuga tulid Eestis välja üksikkandidaadid, siis nimetas üks ETV Valimisstuudio saatejuht seda mäletatavasti lausa "röövimiseks", aga Sinn Féini toetab nüüd küsitluste kohaselt kümnendik valijatest.

Isegi seni valitsenud Fianna Fáil ei ole pääsenud reformide lubamisest, kuigi nende vastavad ideed sarnanevad kohati Reformierakonna üleolevale suhtumisele, ajuvabale plaanile vähendada "demokraatia kvaliteedi tõstmiseks" valimisaastate arvu. 2007. aasta kevadel sai Fianna Fáil 41.5% häältest, aga tänaseks on selle reiting langenud juba madalamale Tööerakonna omast. Keldi tiigrist ei räägi enam keegi, kuid jutt Eesti muutmisest Põhjamaade tiigriks leiab endiselt uskujaid.

Liberaalide valitsust võimul hoidnud rohelised tunnistavad, et poliitiline süsteem on vedanud rahvast alt, ning lubavad nüüd samuti radikaalseid reforme, radikaalsemaid kui Eestimaa Rohelised, aga nemad on ennast vahepeal oma võimalike valijate silmis nii ulatuslikult diskrediteerinud, et ei oma enam võimu juurde asja.

Olukord ei ole kindlasti ideaalne, kuid Eestiga võrreldes on Iirimaa väljavaated siiski head, sest seal on lähenevate valimiste tulemusel saabumas tõepoolest uus algus, milles võib kindel olla, et lootusrikkalt hõigata: "Éirinn go Brách!"

Märkmed: