ANDRES LAIAPEA: Demokraatia hääbumisest Eestis TMS
Arvamus 11 Apr 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Möödunud valimiste järel on demokraatia Eesti Vabariigis suuremas kriisis kui kunagi varem pärast iseseisvuse taastamist, kuid valitsev poliitiline klass keeldub tekkinud olukorra tunnistamisest ja kapseldub veelgi enam enda väikesesse, roosasse mulli. Võib-olla ei olegi selle kursi muutmine enam võimalik. Tagajärjeks saab tõenäoliselt olema see, et Ilvese ja Ansipi valitsusaeg läheb Eesti ajalukku demokraatia hääbumise ajajärguna. Tõestage, et ma eksin!

Valimistele järgnenud kuu jooksul on kahanenud pea kõigi ametlikult registreeritud erakondade liikmete arv. Isegi sotsiaaldemokraadid ei ole suutnud pöörata valimistel juurdevõidetud toetust liikmeskonna kasvuks, kuigi on seda üritanud. Rahva poliitiline passiivsus aina süveneb, sest kodanikud tunnetavad järjest selgemini, et täna Eestis kehtivate mängureeglite juures ei olegi nende kui üksikisikute võimuses midagi muuta. Süsteem neelab alla ja muudab endasarnaseks, sülitab jälle välja (kui inimene ei mugandu) või tõrjub kohe kõrvale. Milleks siis üldse üritada?

Eelmise aasta novembris Euroopa Komisjoni tellimusel teostatud uuring näitas, et erakondasid kaldub Eestis usaldama 18%, vähem kui viiendik inimestest. Kolmveerand vastajatest märkis, et nad pigem ei usalda erakondasid. Läinud suvel Prantsuse mõttekoja Fondation pour l'innovation politique tellimusel läbiviidud ülemaailmsest küsitlusest ilmnes, et kõigest kümnendik Eesti noortest vanuses 16-29 on valmis kaaluma mõne erakonna liikmeks saamist. See näitaja oli Eesti puhul kõige madalam mitte üksnes Euroopa Liidu, vaid üldse kõigi uuritud riikide lõikes. Samal tasemel oli see veel ainult Jaapanis, mille korporatiivne süsteem ei ole minu arvates see, mille poole Eestis tuleks püüelda. Aga kui arvestada, et mõned juhtivad kodanikud peavad meil eeskujuks lausa Singapuri, siis ei maksa muidugi imestada, et me sinnapoole liigume.

Järgmisteks parlamendivalimisteks langeb ametlikult registreeritud erakondade arv, mis on Eestis juba praegu üks väiksemaid Euroopa Liidus (no näiteks Luksemburgist oleme selles osas veel ees), tõenäoliselt alla kümne. Ühtegi päris uut erakonda vahepeal juurde ei looda. Katseid neid luua muidugi tehakse, kuid need kõik ebaõnnestuvad. Tuhande liikme piir jääb takistuseks, mida ei suudeta ületada, sest tehnoloogia arengust tingitud meediaruumide killustatuse ajajärgul ei olegi ühe väikese poliitiliselt passiivse rahva hulgast enam (vähemalt lähemate aastate jooksul) võimalik leida nii palju piisavalt sarnase maailmavaatega inimest, keda ei heidutaks Res Publica ja rohelistega juhtunu. Pealegi tegi meie liberaalse eliidi õukonnateater NO99 läinud aastal ju kõigile selgeks, et uute erakondade loomisel ei ole mingit mõtet...

Kui tänavu registreeriti Riigikogu valimisteks 789 kandidaati, mida oli kaks ja pool korda vähem kui 1999. aastal, siis järgmistel valimistel ei ole neid tõenäoliselt palju üle viiesaja. On igatahes väga raske mõista, miks peaksid parlamendivälised erakonnad aitama jätta siis nelikliidul muljet demokraatlikest valimistest, kui kõigile on juba ette täiesti selge, et ükski viies jõud ei suuda ka kõige parima tahtmise korral konkureerida nende parteidega, mis ennast järgmise nelja aasta jooksul maksumaksjate kulul nuumavad. Ja üksikkandidaatide praktiliselt olematus võimaluses parlamenti pääseda ei tohiks olla nüüd enam samuti mingit kahtlust.

Erakondade liikmeskonna kasvu peatumisele ning selles osas alanud langusele on eelnenud erakondades aktiivsete liikmete osakaalu kahanemine. Väga suur osa nimekirjadesse kantud inimestest ei osale aktiivselt erakondade tegevuses ja mõnikord ilmselt ei teatagi, et ollakse mõne erakonna liige (1990-ndatel võidi astuda erakonda, mille nimi on poliitiliselt maastikult ammu kadunud, kuid mille liikmed on kandunud ühinemiste kaudu edasi ja tiksuvad vaikselt nimekirjades).

Ja kui sisevalimistel võtab Riigikogu valimisteks kandidaatide nimekirja koostamisest osa vähem kui kolmandik erakonna liikmetest, siis ei ole see just eriti muljetavaldav näitaja, kuigi demokraatia seisukohalt on see kahtlemata parem kui valimisnimekirja koostamine vaid mõne või tosinkonna inimese poolt, erakonna ülejäänud liikmete eest varjatult ja segastel alustel.

Erakondade liikmeskonnas selguse saamiseks tuleks neis kehtestada kohustuslik liikmemaks (sümboolse suurusega, näiteks euro kuus) ja siduda sellega nende riigieelarvest rahastamine. Olen kindel, et eranditult kõikide erakondade liikmete arv kukuks sellisel juhul järsult, kuid samas sunniks see erakondade ladvikuid lihtliikmetega rohkem arvestama ja aitaks oluliselt kaasa erakondade sisemisele arengule. Paraku võib olla üsna kindel, et sellist muudatust ei tule (nii nagu ei ole arvestatud ka nende viimastel aastatel tehtud ettepanekutega, mis oleksid hoidnud ära praegusesse olukorda sattumise).

Vajalike muudatuste asemel valatakse rahvas üle kehtivat korda ilustava ning õigustava propagandaga.

Suuna näitas kätte president Ilves oma vaenuliku suhtumisega igasugustesse rahvusvahelistesse edetabelitesse (kui see ei oleks avaldunud just sel ajal, mil Eesti koht nendes on hakanud langema, siis võiks sellega ju mingil määral isegi nõustuda) ja jutuga, et me ei peaks pöörama liiga palju tähelepanu sellele, mida ütleb "mainekas Economist" (kui Ilves ei oleks avastanud vastumeelsust sõna "mainekas" suhtes seoses sellega, et üks konkreetne välisajakirjanik ei ole enam vasikavaimustuses kõigist tema mõtetest, siis võiks sellega ju põhimõtteliselt nõustudagi).

Rahvusvaheliste edetabelite ja "maineka Economisti" haiglaselt pingsa jälgimise juurest on valitsev režiim jõudmas teise äärmusesse: need kuulutatakse täiesti tähtsusetuteks. Kui asi samas vaimus edasi läheb, siis võrdsustatakse Eesti arengu võrdlemine teiste Euroopa Liidu liikmesriikide omaga varsti nähtavasti riigireetmisega, sest see "õõnestab meie psühholoogilist kaitset".

Selline ksenofoobne lähenemine avaldub ka suhtumises Eesti naabermaades toimuvatesse poliitilistesse arengutesse. Venemaa on vana peksukott, kuid viimastel aastatel on saanud laiatarbemeedias oma osa järjest kätte ka Rootsi, Läti ning nüüd Soome, rääkimata kaugemal asuvatest riikidest. Jutlustatav moraal on iga kord sama: demokraatlikud vabadused toovad parlamenti kohutavad "paremäärmuslased", rahvast ei tohi liiga palju usaldada, parem on meie kontrollitud "demokraatia". Sellises suhtumises paljastub sügavalt ebademokraatlik mentaliteet, tegelike eriarvamuste vihkamine, püüd neid demoniseerida ja hoiduda diskussioonist.

Valitseva režiimi propagandistide loodud klantspildi all kobrutav rahulolematus ei ole jäänud parema reaalsustajuga poliitikutele loomulikult märkamata.

"Ma ei jaga aga arvamust, et Eestist on juba saanud nii-nimetatud igav põhjamaa või et me ülepea peaksime endale selliseks riigiks muutumist sihiks seadma," ütles peaminister Ansip hiljuti Riigikogu ees, saades volitusi uue valitsuse moodustamiseks. "Ma arvan hoopis, et Eesti võiks olla kiiresti arenev, vaba ja dünaamiline põhjamaa. Selline riik ei saa kunagi päriselt valmis, kuid ei lakka ka püüdlemast parema elukorralduse, parimate võimalike elukeskkonna standardite poole. Olen veendunud, et just sellises Eestis me elada tahamegi."

Õiged sõnad, kahtlemata väga õiged, aga kas nende tagajärjel on midagi tegelikkuses muutumas? Kas Reformierakond hakkab nüüd järsku toetama Eesti poliitilise süsteemi liberaliseerimist, protektsionistlike tõkete ning riiklike dotatsioonide kaotamist või vähemalt viimist vaba poliitilist konkurentsi soodustavatele alustele? Vaevalt. Kas kaitsepolitseil keelatakse võimul mitteolevate erakondade ning poliitiliste liikumiste sisemiste arengute mõjutamine? Vaevalt. Tundub, et Ansip ja Ilves mängivad lihtsalt head ja halba võmmi, täpselt nagu Medvedev ja Putin.

Ma ei arva, et Ilvese ja Ansipi eesmärgiks oleks olla demokraatia hauakaevajaid, aga ilmselt ei olnud ka Pätsi ja Laidoneri sooviks see, et neid mäletataks tulevikus paljude poolt peamiselt 1934. aasta riigipöörde ning hääletu alistumise nö. kangelastena. Ajalugu on karm kohtunik, kuid Eesti poliitilise eliidi võime sellest õppida endiselt puudulik. Ja see on tõesti oht riiklikule julgeolekule, rahva tulevikule.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus