Levinud arusaam on see, et andeks antakse alles peale oma pahateo tunnistamist,kahetsemist. Või ei anta üldse andeks. Või on üldse ükskõik. Viimastel aastakümnetel meie maal mõnede jaoks hoogsalt levinud andeksandmisõpetus, mis on tegelikult unustatud vana, arvab, et kõigile tuleks andeks anda. Ka nendele, kes ütlevad, et midagi ei olnud või eitavad olnut. Või ei mäleta, ei taha mäletada. Andeksandmisõpetusel on näiteks oma iva juba seetõttu, sest teine võib süüdi olla, aga kui me selle peale ennast eluaeg üleskeerame ja viha ning hirmu tunneme, hävitame ennekõike ennast, ja mis mõte sellel on. Ka on olemas sihuke minu jaoks hale suhtumine, mis on väga levinud, et halva mängu juures tehakse head nägu. Et näe, ta mängis küll siga, aga ta tegi seda seetõttu, et ta armastab korda ning ei saanudki teistmoodi toimida. Ja tema kritiseerijad on tegelikult kadedad. Ja me võime kohtuda ainult iseendaga jne. Maitse asi- minu jaoks jama. Siis küsiksin neilt, et kuidas oleks andeks anda Stalinile või Hitlerile??? Või sõdade organiseerijatele, vägistajatele jne.
Kõige selle jutu peale küsiksin, et kas on võimalik andeks anda ja mitte viha kanda nende peale, kes on olnud või on meile potensiaalselt ohtlikud näiteks olevikus või tulevikus, kes on meile suurt kahju teinud, aga keda me ei vihka, kellele anname andeks. Vastus oleks ehk JAH, sest metsloomad võivad ka meid kahjustada ja meile meie jaoks ebasoodsal päeval meid palju kahjustada, keda ma aga põhimõtteliselt ei vihka. Kuidas vihkaksime siis hunti, karu, metssiga, lõvi. Kas me just nende puuri läheksime või neile metsas pai tahaksime teha, on iseasi. Ja kas nemad meidki vihkavad. Ma ei vihka ka kasvatamatut naabrikoera ja tema ei vihka mind, aga kuna mul pole võimalik pidevalt endale uut ülikonda osta, olen ma igaks juhuks ettevaatlik. Mõni nähvab, et nemad on ju ainult loomad ja ei tea, mida nad teevad. Aga vastaksin, et inimesed ei pea ka teadma. Meie ei tea nende kulgemisi, nende tasandit, nende seisundit. Kindlasti on neid, kes ütlevad, et neid ei kahjusta ega ohusta kunagi keegi ning keegi ei raiska nende aega, et kõigiga on huvitav suhelda. Põhimõtteliselt võib ka nii juhtuda, aga ma arvan, et umbes 99% on see vaid jutt.

Märkmed: