Andres Herkel: Vabaerakonna Nipernaadid käivad risti-rästi läbi Eesti Vabaerakond
Eestlased Eestis 06 Aug 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/08/42802_001.jpg
Juba paar kuud on Vabaerakonna Algatusrühma tiimid osalenud erinevatel IMG_0205suveüritustel ja laatadel üle Eesti. Kohtume iga nädal sadade inimestega. Umbes neli tuhat on andnud allkirja pöördumisele „Aitab erakondade ületoitmisest!” ning Vabaerakonna Algatusrühmaga liitunuid on üle viiesaja.

http://www.vabaerakond.ee/andr...

Käidud sihtkohad on Pärnu, Narva, Tartu, Keila, Kuressaare ja Viljandi, aga ka väiksemad kohad nagu Kohila, Tõrva, Räpina, Vastseliina, Jäneda ja Koeru. Eelmise nädalavahetuse kavva kuulusid Haapsalu, Kärdla ja Otepää. Lähemal ajal ootavad ees Tapa, Antsla, Torma, Võru, Vanamõisa ja Valga. Kui aga aega või bensiiniraha napib, siis paneme telgi Tallinnas üles. Nii on meil Paide arvamusfestivali eel hulk „festivale” Eesti eri paigus juba peetud ja tähelepanekuid Eesti ühiskonna kohta oi kui palju.

Esiteks, Eesti on enam-vähem demokraatlik maa – vähemalt väliselt. Üldiselt ei tehta meie tegevusele takistusi. Mõni üritusekorraldaja küll arvab, et me ajame enam-vähem õiget asja, aga just nende üritusele see ei sobi. „Et meie kohe kardame seda poliitikat!”

Seal, kus pole võimalik telki osalustasu eest sündmuse epitsentrisse paigutada, küsime politseilt avaliku koosoleku loa üritusega külgnevas linnaruumis. Ära pole veel öeldud. Mõnikord aga tabab tubli omavalitsusjuhti üllatus, et vastselt jõustunud korrakaitseseaduse alusel ei olegi sellise ürituse lubamine või keelamine tema pädevuses.

Samas on paljud omavalitsusjuhid ja kohaliku tasandi poliitikud meie algatust toetanud. See kinnitab Jüri Adamsi kunagi välja öeldud hüpoteesi, et Eesti poliitikakartelli kõigis erakondades on terve mõistusega inimesi, kes saavad aru, et poliitikategevuse rahastamise praegune kord haiseb. Probleem on pigem selles, et eraldivõetuna pole terve mõistuse seltskond üheski neist suutnud ohje võtta. Erakonnaegoism on tugevam olnud.

Teiseks, suur osa kodanikke on Eesti ühiskonnast võõrandunud. Nad ei arva, et Eesti on hea demokraatia, sest ääremaad tühjenevad, nende muresid ei kuula õieti keegi ning valitsuse stiil on ülbe. Meeleheitekogukond, mida kunagi hakati „teiseks Eestiks” kutsuma, on tegelikult olemas.

Lisaks laadakülastajatele tekib meil tavaliselt kontakt ka kauplevate „kolleegidega”. Need on väikeettevõtjad, kes jagunevad isetootjateks ja edasimüüjateks. Nad kurdavad viimaste seadusmuudatuste üle. Tuhande-euroseid arveid tuleb deklareerida, autode käibemaksusoodustus on käest võetud ja lõpuks tuleb deklareerida kõik, ka lühiajalised töötajad.

Maksukoguja loogikaga saab kõike põhjendada, aga oma koostoimes suruvad need sammud endaga vaevu toime tulevad ettevõtjad järjest enam nurka. Kui nad loobuvad ja võõrsile lähevad, siis kaotavad kõik, kaasa arvatud Jürgen Ligi. Kuskil on vaja leevendusi luua. Tähendagu see näiteks alustava ettevõtja maksurahu või soodustusi neile tööandjatele, kes tegutsevad suurtest keskustest kaugel.

Poliitika vihastab inimesi ning süvendab ebaõiglusetunnet. Suurettevõtjate lobby võib veel midagi muuta, aga väikesi ei kuula keegi. Kui väikeettevõtja peab ots-otsaga kokkutulemiseks kõvasti pingutama ja maksuamet on vähimagi viperuse korral kukil, siis tajub ta poliitikute vastutamatust väga teravalt.

Lahenduseta jäänud skandaalikesed, suutmatus vigu tunnistada ning riigi silmatorkav raiskamine teeb tuska. Ja kui pettumus tuleb, siis ikka kõiges ja kõigis korraga. Vahet ei tehta ja pooltoone ei nähta.

Eesti vajab praktilist kodanikuharidust. Meie tegevust võibki pidada kodanikuhariduse programmiks. Näiteks on üks tüüpilisi reaktsioone üleskutsele erakondade rahastamist riigieelarvest vähendada küsimus, miks neile üldse raha on vaja? Tihti küsitakse seda õige vihasel toonil. Siis tuleb seletada, mis on mõõt ja määr, miks me järeldame, et parteide karvane käsi on end liiga sügavale riigi rahakotti surunud, aga miks võib ohtlik olla ka see, kui nad jäävad sõltuma üksnes eraannetajaist.

Teine tüüpiline reaktsioon poliitika uuendamise kohta on see, et keegi teine tehku! Inimesed asetavad end justkui väljapoole ühiskonda, pealtvaataja rolli. Samas on see pealtvaataja väga kriitiline kõigi ja kõige suhtes. Mõte „kus viga näed laita, seal tule ja aita!” on ikka veel võõras. Aga just kodanikuaktiivsus ja -julgus on koostoimiva ühiskonna võti.

Poliitikat saab muuta ainult poliitikas osaledes, mitte poliitika eest põgenedes, nagu mõned nn kodanikuaktivistid ette on pannud. Ja meie arvates on erakondade rahastamine emblemaatiline probleem. Kui sellele ebaõiglusele vastu ei hakata, siis jätkub minnalaskmine ka kõiges muus ja probleemid jäävadki ripakile. Sest mõisa köis, las lohiseb!

Õnneks on köielohistajate, mahavaikijate ja käegalööjate kõrval küllaga neid, kes tahavad härjal sarvist võtta. Me suvetuuri senine geograafiline haare kinnitab, et nood ei ela üksnes Tallinnas ja Tartus. Kriitiline avalikkus on olemas üle Eesti ning on väga oluline tuua need inimesed resultatiivse koostoimimise väljale.

Tõsi, inimestel on mõrud kogemused „Res Publica” nime kandnud petukaubast kümme aastat tagasi ning Rahvakogu toredate ettepanekute unustussesaatmisest aasta eest. Aga ikkagi – tegutseda tuleb, mitte kiruda!

Artikkel on ilmunud 6.08.2014 Eesti Päevalehe arvamusportaalis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus