Andres Dido müüt
Eestlased Kanadas 13 Oct 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Pealkiri on kindlasti mõningal määral intrigeeriv, sest Andres Didost teab meie tänapäeva avalikkus suhteliselt vähe ja veel vähem teatakse tema müütilisusest. Ses mõttes oli dr Sirje Kivimäe loeng teisipäeval, 3. oktoobril Tartu College'i saalis teretulnult informatiivne, kus Eesti Vabariigi sünnieelseid ning -järgseid sündmusi ja meeleolusid vaadeldi ajaloolase kiretu pilguga.

Kes oli siis Andres Dido? Literaat, ajakirjanik ja pedagoog, kes sündis uue kalendri järgi 1. septembril 1855 Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus. Esimesed viisteist eluaastat kandis ta oma nime eestipärast vormi Tiido. Intelligentne ja isamaaliselt meelestatud noormees õppis kolm aastat Tartu kubermangu gümnaasiumis, kuid oli sunnitud sealt oma maailmavaate tõttu lahkuma. Elas põhiliselt oma kodutalus (nüüd juba Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas), vahel Tartus, töötas koduõpetajana Riias ja hiljem Peterburi keiserlikus avalikus raamatukogus.

Dido haridustee jäi kauaks pooleli, sest ta pulbitsev isamaalisus ja sidemed revolutsioonimeelsete aatekaaslastega said talle saatuslikuks. Gümnaasiumipäevil sõbrunes ta baltisakslase Moritz Ernst Eduard Barkiga, kes läks hiljem välismaale õppima ja hakkas 1882. aastal Genfis välja andma poliitilist kuukirja Der Baltische Föderalist. Lisaks oli ta tulihingeline C.R. Jakobsoni pooldaja. Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esindajana käis ta 1881. aastal Riias Liivimaa põllumeeste kongressil. Augustis 1882 leiti läbiotsimisel Dido kodus Ilvese talus Kudinal keelatud kirjandust, kaasa arvatud Barki eelmainitud väljaanne. Läbiotsijate tähelepanu köitsid ka ta enda käsikirjad, eriti ta luuletus „Eesti sõalaul“: Kõik Eesti riigi vaenlased / on haganate sarnased. Noormees vangistati ja saadeti maalt välja Kaasani. Seal töötas ta koduõpetajana ja koos oma leivavanematega õnnestus tal hiljem Shveitsi välja rännata.

Alles Genfis õnnestus Didol jätkata oma poolelijäänud haridusteed. 1891. aastal lõpetas ta ülikooli sotsiaalteaduse litsentsiaadina. Sealt siirdus ta Pariisi, kus teenis elatist rahvaülikoolis sekretäri-raamatukoguhoidjana ja keeletundide andmisega. Ta oli Eesti iseseisvumise küsimuses esimene nõuandja ning teetasandaja välismaal. Aastatel 1906-1908 andis ta välja seitse numbrit ajalehte Õigus, mida üritas salaja Eestisse toimetada. Selle poliitiline programm oli radikaalne: tsaaririigi kukutamine, kõikide demokraatlike õiguste maksmapanemine, maa ümberjagamine haritlastele jne.

Dido ei saanud iial näha oma eluunistust — Eesti Vabariiki, millele ta Kaarel Robert Pusta kutsel välisdelegatsiooni koosseisus käis Pariisis tunnustust nõutamas. Edenenud südamehaigus viis vana vabadusvõitleja hauda 29. augustil 1921 ja ta maeti Pariisi Pantini kalmistule.Hauakivil seisab tekst: „SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD“.

Niipalju lühidalt ja linnulennuliselt Andres Didost. Kus on siis teda ümbritsev müüt? Müüdid tekivad sageli siis, kui mõni inimene on liiga kauaks jäänud ülekohtuselt unustuse hõlma. Ikka leidub entusiaste, kes ta mälestuse tänapäeva rambivalguse sõõri tirivad ja varasemat hoolimatust korvata püüdes tähelepanuga üle pakuvad. Läinud aastal möödus 150 aastat Andres Dido sünnist. Seda päeva tähistati pidulikult Tartus, Tõrvas, ta sünnikohas Riidajal ning Pariisis. Korraldajaiks olid välisministeerium, Tartu Ülikool, Riigiarhiiv ja Kirjandusmuuseum. Tema elust andis ülevaate Riigiarhiivi nõunik Peep Pillak, kes leidis, et Andres Dido nimi peaks olema meie ajaloos samaväärsel kohal Carl Robert Jakobsoni, Mihkel Veske, Jaan Tõnissoni, Jüri Vilmsi ja Konstantin Pätsiga. Andres Dido tähenduse Eesti mõtteloos võttis kokku luuletaja ning esseist Hando Runnel.

Prantsusmaal pani Andres Talvik tema hauale Pariisis pärja.

Dr Kivimäe analüüsis väiteid, millede kohaselt Dido oli Eesti iseseisvuse isa ning esimene vaba Eesti idee välja ütleja. Tema arvates on need siiski liialdused, nii nagu oli liialdus tema revolutsionääri maine. Ta ei üritanud tsaaririigi kukutamist, kuid oma nooruse tulipäisuses toetas liiga agaralt selliste vaadetega sõpru, mille pärast ise hiljem kannatas. Ka ei ole põhjust omistada talle prohveti kuulsust, nii aus ja tubli isamaalane kui ta ka oli. Tulipäisust ei minetanud Dido muide ka vanas eas. Jakobsonliku käremeelsusega kirjutas ta Eesti iseseisvusele tunnustust taotledes Prantsuse välisministrile memorandumi, mida Pusta küllalt diplomaatiliseks ei pidanud ja Dido suureks meelehärmiks edasi saatmata jättis. Aga vaba Eestit ihkas ja armastas see mees küll ning sellele pühendas ta oma elu.

Nagu Tartu College'is tavaks, jätkus vaba keskustelu kohvi ja kringli juures.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus