See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/andmine-on-onnis/article18537
Andmine on õnnis
21 Dec 2007 Rosemarie Lindau
Mis on teinud eesti vanurite kodu Ehatare paigaks, mida iseloomustavad sellised mõisted nagu hea hoolitsus, kodune tunne, huvitav tegevus, laul, muusika, raamatukogu, hingehoid jne? Muidugi hoolitsev ja mõistev Eesti Abistamiskomitee, Ehatare juhtkond ja hea väljaõppega personal. Kuid sinna kuulub veel midagi – nimelt Ehatare vabatahtlikud. Neid on olnud aastate vältel palju. Nüüd on aga tekkinud suur vajadus uute vabatahtlike järele. Ehatare oleks eriti tänulik, kui leiduks vabatahtlikke nooremate inimeste seas.

Allpool leiate intervjuu ühe nooremas eas vabatahtliku Andres Gutmaniga, keda küsitles Ehatare tegevusjuht Rosemarie Lindau.

Räägi, kuidas Sinust sai Ehatare vabatahtlik.[/B]

Päris juhuslikult, 2003. aastal, kui mu ema kolis Ehataresse Hamiltonist. Kõik oli võõras ja tuttavaid polnud ees ootamas. Nii muretses ema sisseelamise üle. Mure oli tegelikult asjatu ning ta ütles kohe, et „kui ma oleks teadnud, et siin on nii hea olla, oleksin ammu tulnud“.

Mina märkasin päris ruttu, et Ehatare töötajaskond pakub meie kogukonna eakamale põlvkonnale rohkem, kui tööleping nõuab. Ütleksin, et Ehatares suhtutakse elanikesse umbes nii nagu oma pere liikmetesse. Seda tajudes tundsin kohustust omalt poolt midagi vastu anda. Ema hea hoolitsuse kaasnähtuseks sai minu rahulik uni. Peaks veel mainima, et enne seda olin pidevalt mures, kui ema elas üksinda oma majas ja mu telefon helises ühtviisi hirmutavalt ja pahaendeliselt.

Kirjelda, mida Sa teed vabatahtlikuna.

No kindlasti mitte nii palju, et see mind ära kurnaks. Tavaliselt lähen appi, kui mõnda üritust on vaja läbi viia. Suvel korraldatakse piknik jaanipäeva pühitsemiseks. Siis on vaja toole ja laudu õuele tassida, jooke serveerida ja pärast asju jälle koristada. Talvel, jõulude või vabariigi aastapäeva ajal on vaja saali korraldada ja ehtida. Ratastoolides elanikud vajavad abi liikumisel. Vabatahtlike abiga edeneb ürituste korraldamine tõhusalt. Mitme käe töö on kerge.

Kas Sa arvad, et Su heategevus mõjutab Ehatare elanikke ja koosseisu?

Minu märkused on siinkohal vältimatult pealiskaudsed. Olgu. Räägime esiteks elanikest. Kes nad on? Mitte kaugeltki tavalised inimesed, vaid visad sõjapõgenikud, kes kuidagi pääsesid läbi kohavate vete vabaduse randa, kus nad nullist alatest rajasid endale täiesti kõlbliku elu. Esialgu oli neil kõigest puudu, alates keeleoskusest ja kapitalist. Sellest hoolimata töötasid nad tragilt, et saaks kunagi saata lapsed ülikooli, nii et nende saatus oleks kergem. Ühiselt rajasid nad kirikuid, eesti koole, Eesti Maja, Seedrioru, Jõekääru, Kotkajärve jms. See põlvkond võiks kõvasti ärbelda oma saavutustega, kuid nemad on põliseestlased – asjalikud ja malbed, ka teadlikud sellest, et enesekiitus haiseb.

Mu lapsepõlve meenutused 1950/60ndate aastate eesti kogukonna tegevusest on toredad. Tänapäeval elavad Ehatares need, kes selle kogukonna rajasid. Ma teenin neid heameelega, sest nad on teatud määral mu oma inimesed. Ma proovin nendega väheke juttu ajada ja nalja visata, et nende mõtteid kõrvale juhtida olukorrast, et nende omaksed on pahatihti kas kadunud või elavad kaugel.

Mida ma koosseisu kohta ütleksin? Nagu öeldud, nad pakuvad rohkem, kui tööleping nõuab. Koosseisu meelsus avaldub selles, et mitmed neist on õppinud ära paarkümmend eestikeelset sõna ja fraasi. Üllatav, et mõned ütlevad neid laitmatult. Soomlannast peaõde räägib täiesti soravalt eesti keelt. Minu juhuslik töö vabatahtlikuna pole kõige sellega võrreldes suur asi, aga loodetavasti siiski on seda aktsepteeritud konkreetse lugupidamise- ja tänuavaldusena.

Kuidas Su heategevus mõjutab Su oma elu?

Küsimus on mitmetahuline. Juba rääkisin sellest, et elanikud ja personal mulle meeldivad. Võin sedasama öelda vabatahtlike kohta. Need on lahked, suuremeelsed inimesed, kes annetavad oma aega ja energiat seal, kus seda vajatakse. Lausa mõnus on nendega suhelda ja olen uhke nende ridades seistes.

Räägin Sulle nüüd ühest kogemusest, mis mulle jättis jälje. 2006. aasta jõulu esimesel pühal kogunesime Ehatare kirikusaali ootama jumalateenistust. Nendele, kellel peret pole olemas või asuvad lähedased kaugel, on see niisugune nukker tund.

Äkki paiskusid uksed lahti, sisenes pastor Puusaag oma kiriku laulukooriga – kokku vähemalt kaks tosinat heldesüdamelist. Nad liikusid kogunenud elanike hulgas, surudes kätt, otse silma vaadates ja soovisid kõigile siiralt häid pühi. Selle peale kõlasid laulud, palved ja jutlused. Lahkudes jätsid nad kõigile väikese kingituse ja lõid üldise, oivalise pühade õhkkonna. Ehatarelaste tuju tõusis, seda oli lust vaadata.

Minul kui vabatahtlikul pole siinkohal kavatsust ennast üle ujutada tänu- ja kiituselainega, mis võiks mind kergesti edevaks muuta. Vastupidi – kuna seal on tegutsemist minust vanemate põlvkonnaga, süvendan oma teadmisi nende taustast ja rikastan oma eneseteadvust. Eks mu teod räägi siis valjemini. Ema lahkus äsja Ehatarest. Läks tähtede taha. Mina jätkan vabatahtlikuna.


[i]Andres Gutman on 60-aastane endine kinnisvara arendaja. Tema harrastusteks on aastakümneid olnud sport ja muusika – ta on ikka innukas jalgrattur, toimekas Toronto ooperiringkonnas ja kiriku laulukoori liige.)

Kui soovite Ehatare vabatahtlik olla, palun võtke Roosi Lindauga kontakti. Telefon: 416-284-0828, email:
Märkmed: