Portreemaalil on eesti kunstis märkimisväärne ajalugu. Nimetagem siinkohal vaid ühte nime – Johann Köhler (1826-1899). Tema portreelooming oli arvukas, hõlmates vene keisrikoja kõrgemaid tippe. Teadaolevalt on see osa Köhleri loomingust sõdade ja revolutsioonide tõttu kas hävinud või mingite muuseumide hoidlatesse varjunud. Õnneks on (vähemalt) reproduktsioonide vahendusel võimalik tutvuda maalidega EMA, ISA, Dr. P. J. Karell (eestlasest vene keisri ihuarst), FR. R. Kreutzwald jmt.

Ka Toronto eesti kunstielust teadis nädalavahetusel Olja Mülleri ja Monika Uesson-Talpaki näituse avanud Toronto Eesti Maja kunstikomitee kuraator Eda Sepp nimetada vähemalt nelja portreekunsti varasemat ekspositsiooni. Pr. Sepp kinnitas, et kõrgema kunstiharidusega maalijad on tänaseks end täielikult kunstile pühendanud ning end Kanada kunstielus tõestanud. Ettekandja andis autorite loomingule kõrge hinnangu ning tõestas oma väiteid esitatud töödele tuginedes.
Üritasin luua omapoolse sõnalise portree daamidest neid küsitledes.

OLJA MÜLLER

Vaevalt oskad nimetada mitmes näitus see Sul on?
Isikunäitusi olen teinud kuus, grupinäitusi ei oska tõesti arvuliselt üles lugeda, on neid olnud nii zhüriiga kui isiklikul valikul. Julgen tunnistada, inimestele meeldib minu looming.
Sinu suhe portreeloominguga?
Nagu kunstis üldse, nii tuleb ka portreed teha hingest ja hingega. Kunstikoolis hakkasin juba arutlema, kuidas avada inimest, edasi anda tema sisu.
Teed ka tellimustöid?
Teen. Ja see pole kerge, see eeldab ikkagi inimese tundmist. Istud modelliga, räägid temaga maha pikad jutud – ja äkki! – võõras inimene avaneb sinu ees. See on uskumatult meeldiv tunne. Ja olen rõõmus, kui pildist tuleb PILT.
Oled Sa oma töid hävitanud?
Olen. Vahel spontaanselt, vahel kellegi lähedasega läbi rääkides. Mul on ju vedanud, spetsialist on oma majas – mu abikaasa on arhitektuuriprofessor.
Oled Sa õnnelik inimene?
Olen. Arva ise – ema, vanaema, kunstnik. See on õnnelik kooslus, tõsi, vahel ka veidi tülikas, aga perekond arvestab minuga.

MONIKA UESSON-TALPAK

Sinu vahekord näitusega – ikka ühe eluetapi kokkuvõte?
Elan neid näitusi üle juba aastakümneid. Nooruses olin närviline, kartlik, nüüd – häbi tunnistada – veidi ükskõikne. Olen loomult eraldiseisev, ütleme – iseseisev. Töötan nagu iseendale, väline surve võtab huvi ära.
Ometi tean, et teed ka tellimustöid.
Maalin üldiselt inimesi, kes mulle huvi pakuvad. Loomulikult tuleb teha tellimustöid: ka kunstnik tahab süüa ja tavainimene ei kujuta ette kui kallid, uskumatult kallid on meie töövahendid.
Sinu ekspressiivne laad eeldab väga kiiret töötamist?
Tõsi, minu pildid valmivad 4-5 tunniga. Ometi pole see alati nii, eriti tellitud tööde puhul – klient peab saama, mida ta tahab. Praegu on üks selline asi mul töös juba neljandat kuud.
Olin omal ajal ametis kaubandusliku reklaami alal – alati pinge peal. Nüüd enam teisiti ei oskagi, vahel tuleb seda pinget lausa kunstlikult tekitada.
Vaene kaasa!
Ta on minuga harjunud.
Aga vaata seda pilti (INTERPRETATION OF COLEMAN), see on just valminud. Seda teed tahan tulevikus edasi käia: inimene ja tema lugu.
Liigset literatuursust peetakse halvaks maitseks.
Las peavad! Ehk suudan sellest tõkkest läbi murda?
Oled Sa õnnelik?
Olen. Mul olid terviseprobleemid, nüüd olen sellest lahti. Loomingulist „särtsu“ tunnen endas olevat, mees on mõistev – ei, õnnest pole midagi puudu!

•••
Niisugune see lugu tuli, vähem loomingust, rohkem loojatest. Näituse kohta veel niipalju, et tunnen kahju inimestest, kellel eelmisel nädalavahetusel Eesti Maja kunstigaleriisse asja ei olnud.

Märkmed: