Kodusaarte hommik TEBK-s Toronto Eesti Baptisti Koguduses (TEBK) peetav traditsiooniline Kodusaarte õhtu toimus tänavu esmakordselt 11. novembri hommikuse jumalateenistuse raames. Seda mitmete osalejate soovitusel, sest varakult saabuv sügisene pimedus tekitab probleeme.
Et jumalateenistus langes 11. novembrile,
Remembrance Day’le ja algas just kell 11.00 oli igati sobiv mõelda langenud kangelastele. Seda tehtigi Jonathan Wilbiksi trompetihelide saatel, pidades ühtlasi kinni 2-minutilisest leinaseisakust ja vaikushetkest. Pastor J. Puusaag viis kuulajate mõtted oma ava- ja tervitussõnas sujuvalt sõjakangelastelt ristikangelastele, keda kristlastena peaksime samuti austama.
Segakoor laulis Charles Kipperi juhatusel ja Helen Paiveli klaverisaatel neli laulu; sh tuntud vaimuliku laulu “Suur Jumal, kui ma näen, mis oled loonud” huvitava seade, millega seda üldtuntud laulu on paiguti tundmatuseni muudetud ja millesse haaratakse kaasa ka kuulajad.
Avapalvesse juhatas Erwin Paivel Psalm 28:7-9 alusel, jagades muljeid oma suvisest esmakordsest reisist Eestisse, kus nad perega külastasid Saaremaad ning kutsudes tänama Jumalat vaba Eesti eest.
Koguduse ajakirja Usurändur toimetaja Asta Kaups andis ülevaate selle väljaande käekäigust. Noortekoor Marika Wilbiksi juhatusel ja Charles Kipperi klaverisaatel laulis Kadri Hundi “Üksteist peab hoidma”, mis kuulus ka läinudsuvise noortelaulupeo kavasse.
Triin Tenno juhatas lapsed pühapäevakooli tundi, kutsudes elama loomulikult, ilma teesklemata ja maskideta. Laulis instrumentaal-vokaalansambel koosseisus: Heli Tenno, Hillar Tenno, Miikael Tenno ja Charles Kipper.
J. Puusaag luges oma jutluse teksti ajaloolisest, 1907. a Peterburis välja antud Piiblist, mis oli Eestist saadetud ühele koguduseliikmele juubeliks. Tegemist oli väljaandega, mille kas juubilar ise või üks tema õdedest oli kümneid aastaid tagasi kinkinud oma isale. Nüüd jõudis see raamatute raamat üle merede ja ookeanide Torontosse. Lugenud Jer.5:22 peatus pastor esmalt füüsilistel piiridel. Saarte rahvas teab hästi, et vesi piirab nende elupaika igast küljest, ehkki sellele alati ei mõelda. Piltlikult väljendudes elatakse saartel kui mätastel. Ja tasub meenutada, et Eestis on 1500 saart! Lisaks sellele on Jumal aga seadnud igavesed piirid, mis on maistest märksa olulisemad. Kuidas me nendes piirides elame? Antud pühakirja tekstis on juttu liivast piiridest, aga Jumal, kes saatis siia maailma oma Poja, on rajanud püsivad, kaljule rajatud piirid. Tema juurde tulles võime alati taastada purunenud piirid; Jeesus on ühtlasi uks, kelle kaudu võime siseneda ja väljuda. Kasutagem seda võimalust!
Jumalateenistuse järel oli koguduse naisring korraldanud kohvilaua kiriku alumises saalis, kus traditsiooniliselt jagati muljeid ja vesteldi pikka aega. Nii kujunes saartehommikust pigem saartepäev.
Vana traditsioon oli riietatud edukalt uude kuube ja kellelgi ei paistnud olevat põhjust selle üle nuriseda.
