Ämmast kõneldasse kui õeluse ja kurjuse sümbulist ja teistmoodu temast jusku rääki ei kõlbagi, ei kuulu ea tooni juurde. No eakene küll, mina ei saa selles küsimuses auturiteet olla, sest kui mina oma Katat kosisin, oli tema õnnis ema juba mitu ead aastat inglikooris esimest tiiskanti lauld. Aga sõber Kusta kirus enda oma küll mõlema suupoolega. Oli tal põhjust vai mitte, seda ma ei tea ütelda, aga ta ei jätt ühtegi juhust kasutama, et Viiu ema kohta mõnda mürginoolt välja tulistada.
Vat just kroonut teenides ja märgilaskmise aegu oli üks nisuke moment, kus Kustal oli võimalus oma vimm välja valada. Soldatile oli ju ea tulemus lasketiirul auasi ja küll neid mehi innati, kes kõik paugud kümnesse põrutasid. Veltveeblid vedasid omavahel kihla, kummal paremad laskurid. No meie jau poisid kõmmutasid üldiselt kah peris kenaste, aga vaesel Kustal kippusid need kuulid ikke kuskile viie ja kuue vahele kukkuma, kümnest ästi kaugele. Veltu kulm läks iga lasuga rohkem kipra ja Kusta enda oma kah, kuni mees ei pidand enam vasta ja käratas: „Koristage see märklaud minema ja pange mu ämma pilt asemele, siis te alles tulemusi näete!”
Naljakas on veel see, et ämmasi kiruvad just mehed, aga tegelikult peaks naistel selleks rohkem põhjust olema. Eks mehed oia ikke rohkem tütreid ja naised poegi, nii et nende meelest ükski teine noorem naisterahvas ei oska tema pojakese eest nii ästi oolitseda kui tema. No ja eks poistel ole kah emade vasta ellad tunded, seda ma tean omast käest. Ja vat nüüd ma kõnelengi teile ühe loo, kus ma ükskord ometi sain oma noore sõbra Ärmani kulul tubliste naerda. Ta oma teinepool oli see, kelle käest ma seda kuulsin.
Einoh, elagu ämmad, nende kulul saab vahel ikke ead nalja kah.