Ameerika päevikust: Vladimir Putini „hing“
Arvamus 20 Jul 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Üks noor Hooveri instituudi politoloog küsis hiljuti Wall Street Journal’i poole-leheküljelises artiklis: „Mis on Vene presidendi Vladimir Putini „hing“?“ Websteri maailmakuulus leksikon annab „hingele“ 9 eri tähendust. Milline neist kõlbaks Putini iseloomustuseks?

Ent võtkem kõigepealt samm tagasi ja vaadelgem lühidalt selle küsimuse tausta.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee tegi 3. juulil Guatemalas otsuse, et 2014. a. taliolümpia korraldajaks saab Venemaa ja et mängud toimuvad Vene mägikuurordis Sotshis. Vene president Vladimir Putin tervitas seda otsust ülevenemaaliste rõõmuhõisete saatel kui rahvusvahelist tunnustust Venemaa maailmapoliitilise osakaalu tõusule. Ta ütles: „Sellega tunnustati meie kasvavaid võimeid eelkõige majanduslikus ja sotsiaalses sfääris.“ Kuid mitmed valitsuseliikmed nägid Sotshi otsuses märksa kaugemale küündivamaid visioone. „See tõendab, et maailm ei ole unipolaarne (st. ainult Ameerikat pooldav), vaid et on olemas ka Venemaad toetavaid jõudusid. Venemaast saab jälle maailma juht,“ ennustas riigiduuma spiiker Boriss Grõzlov. Vene delegatsiooni juht Guatemalas Viktor Tshernõshenko iseloomustas 3. juulit „kõige tähtsama päevana Venemaa ajaloos“.

Ent kohe paljastus ka ajaloo iroonia. Vaid kolm päeva hiljem laiendas duuma oluliselt riigivastaste „äärmuslaste“ definitsiooni. Seni kuulusid jälitamisele eeskätt rassiliselt, rahvuslikult või usuliselt motiveeritud seaduserikkujad; nüüd hõlmab „äärmuslase" mõiste ka ideoloogilise, poliitilise või sotsiaalse vihkamise õhutajaid.

On ilmne, et selle definitsiooni alusel oleks nt. Eesti venelastel senisest veelgi kergem süüdistada suurt osa Eesti rahvast „äärmusluses“, st. nende terminoloogias „fashismis“, nagu toimus Tallinna pronkssõduri juhtumi puhul.

Teise tahu Vene üha agressiivsemaks muutuvas välispoliitikas paljastas Putin ise, viibides juuni lõpul külas Bushide suvekodus Kennebunkportis USA kirderannikul. Rice'i ülikooli slavistika professor Ewa Thompson ütleb, et Putin viis Kennebunkporti „kingitusi“, millest üks oli koostöö-pakkumine Bushile antiballistiliste rakettide alal. Ta lisab Washington Times’is: „Ta pani ette, et USA president usaldaks oma (maa) julgeoleku mingisugusele bürokraatlikule ametkonnale Moskvas ja seega annulleeriks oma plaani ballistiliste reketitõrje relvade paigaldamiseks Poolasse ja Tshehhi Vabariiki.“ (WT, 8. juuli.)

Putini poliitika kolmas tahk on lakkamatu interventsioon nn. lähivälismaa riikide siseasjadesse. Selle kohta kirjutab ülal tsiteeritud Hooveri instituudi noor politoloog David Satter, kelle erialaks on Venemaa korruptsioon ja rezhiimi järjest süvenev kuritegelikkus: „Putin muutub üha vaenulikumaks mitte seepärast, et ta on traagiliselt väärtõlgendanud meie (Lääne) kavatsusi, vaid seepärast, et ta on Venemaal üles ehitanud bürokraatliku süsteemi, mis vajab Lääne-vastast propagandat selleks, et üldse elus püsida... Illusioon, et Venemaal on õigus käske jagada endistele Vene vasallriikidele nagu Gruusia või Ukraina, garanteerib talle lakkamatu võimaluse piiririikides esile kutsuda tarbetuid konflikte, mida võib kasutada venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks (Kremli) massiivsest korruptsioonist, samal ajal üles küttes nende primitiivseid natsionalistlikke instinkte.“ (WSJ, 29. juuni.)

Nüüd on aeg koos David Satteriga küsida: mis on siis Vladimir Putini hing? Nägime, et viimaste nädalate arengud on avalikustanud selles kolm erinevat tahku:

1) Vajadus käigus hoida Lääne-vaenulikku propagandat vene ühiskonna korruptsiooni varjamiseks.

2) Plaan Lääne turva-institutsioonide (nagu rakettide tõrjesüsteemi) haaramiseks Moskva kontrolli alla.

3) Võime tekitada postsotsialistlike riikidega tarbetuid konflikte, et elus hoida müüti Venemaa „suurusest“.

Nende tunnuste ühisnimetajaks on lakkamatu tülinorimine Läänega. Võime niisiis järeldada, et Vene presidendil Vladimir Putinil on tülinorija hing. See vastab Websteri neljandale definitsioonile, et „hing on isiku elutähtis või oluline osa, omadus või põhimõte“ (nagu nt. lauses „ohvrimeelsus on tuletõrjuja hing“).

David Satter, nagu mitmed teised ameerika vaatlejad, soovitab oma analüüsi lõpus, et Bush räägiks Putinile ainult tõtt. Oleks huvitav ühel hommikul uudistest lugeda, et Bush on Putinile öelnud: „Kallis Vlad, ära ole tülinorija“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus