„Kui Euroopa Liidu (EL) areng jätkub senises suunas, siis on Euroopast 15 aasta pärast saanud Euroopa Ühendriigid“.

Need sõnad ütles 1989. a. Prantsuse tollane president Valery Giscard d'Estaing (keda võib nimetada „Euroopa Ühendriikide“ (EÜ) projekti primus motoriks) N. Liidu partei keskkomitee peasekretärile ja perestroika autorile Mihhail Gorbatshovile. Aga asjad ei ole läinud nii.

Giscard'i prognoos osutus enneaegseks. 2005. a. kukkus EÜ loomiseks vajalik põhiseaduse kavand Euroopa referendumitel läbi. Belgia ajakirjanik, Euroopa küsimuste ekspert Paul Belien kirjutab selle kohta Washington Times’is: „(2005. a. põhiseadus) oleks transformeerinud EL-i 27 suveräänse rahvusliku liikmesriigi ühenduse üheksainsaks 27-st provintsist koosnevaks föderatsiooniks“ (WT, 19. dets.)

Kuid algusest peale oli selge et Euroopa rahvad ei ole valmis vahetama oma suveräänsust mingite „Euroopa Ühendriikide“ vastu, kuna see hakkaks üha enam meenutama mitte USA tüüpi föderatsiooni, vaid N. Liidu tüüpi sojuzi.

Eriti Ida-Euroopas, kus on toimunud 180-kraadiline U-pööre, on nende rahvaste algse vaimustatud soovi asemele kuuluda Läände, astunud Euroopa Liidu surve sundida neid tagasi Itta – st. alistuma eliidi ettekirjutustele ja nõustuma üha suureneva riigivõimu sekkumisega. See on mudel, mida vene dissident Vladimir Bukovski on hakanud kutsuma Euroopa Sotsialistlike Sovetriikide Liiduks.

Riiklike subsiidiumide heakskiitmine või äralõikamine võib kujuneda mõnele poliitilisele liikumisele, eriti nt. opositsiooniparteidele elutähtsaks „olla või mitte olla“ küsimuseks. Riik võib sulgeda opositsiooni suu ainsa suletõmbega, nagu näitasid Vene riigiduuma valimised detsembris. Euroopas on see relv laialt kasutusel grupeeringute vastu, kelle vaated usule, rassile, seksuaalsusele või naisküsimusele on EL-i arvates liiga kitsarinnalised.

Belien sedastab, et nt. Hollandis tühistas ülemkohus 2005. a. referendumi, mis teatavasti kukutas läbi EL-i põhikirja kavandi. See otsus põhistas EL-i ülimuse Hollandi suveräänsuse üle. Sama ülemkohus on keelustanud ka riikliku subsiidiumi maksmise Hollandi vanimale kalvinistlikule poliitilisele erakonnale (SGP) antifeminismi süüdistusel.

Belieni andmeil saavad saksa ja hollandi parteid riigilt ühe kolmandiku oma tegevuskapitalist, kuid see kahvatub Skandinaaviamaade kõrval, kus riik rahastab vähemalt 75% parteide tegevusest. Belgia ajakirjanik vangutab pead – ja seda tahavad ameerika liberaalid võtta eeskujuks!

Ei ole päris selge, miks Euroopas pole välja kujunenud tugevamat ja püsivamat opositsiooni parteide tegevuse sellise riigistamise vastu. Hollandi kalvinistide kohtlemine ei ole ainus näide sellest arengusuunast. Jah, ametlikult on see kuulutatud võitluseks naiste õiguste eest, kuid kas saab seda eraldada usulisest tagakiusamisest?

Võib ehk loota, et Nõukogude ikkest vabanenud Ida-Euroopast võrsub riigimehi ja vaatlejaid, kes mõistavad paremini Bukovski läkitust: „Ärgem laskem EL-il (ega ka EÜ-l) meie kallihinnalist vabadust nurjata!“ Nad mõistavad ehk ka selle Poola riigimehe sõnu, kes usutluses Belienile ütles: „See on täpselt, kuidas kommunistid minu kodumaal võimul püsisid. Ega neil tarvitsenudki valimisi keelustada – meil toimusid valimised iga nelja aasta järel. Nad panid vaid opositsiooniparteid kinni, kes võinuks riigi vastu hääletada.“

Tuleval aastal esitab EL uue põhiseaduskavandi (nn. Lissaboni lepingu) liikmesriikide parlamentidele ratifitseerimiseks. Prantsuse president Nicolas Sarkozy ennustab, et kui see dokument praegu hääletusele pandaks, kukutaksid referendumid ka selle läbi. Kuid „leping“ ei luba referendumeid. Ratifitseerida tohivad ainult parlamendid. Nähtavasti loodab EL-i eliit nendelt rohkem toetust kui rahvalt.

Märkmed: