Selle viie aasta jooksul, mis on möödunud al-Qaida löökrühmade rünnakuist New Yorgile ja Washingtonile, on islamistid sooritanud samasuguseid massimõrvu mitmel teiselgi maal, mh Hispaanias, Indoneesias, Saudi Araabias ja Inglismaal. Mida sellest järeldada?

Osa vaatlejaid — nt Skandinaavia suurlehe Dagens Nyheter (DN) juhtkirjanik — näevad terroriaktides Ühendriikide jätkuvat provokatsiooni. USA, väidab DN, harrastab „multilateralismi a la carte“ st valib oma liitlasteks, keda heaks arvab ja eirab teisi ning on niiviisi „mitmel korral sundinud maailma taanduma katastroofi veerele“.

See vaateviis, ütleb president Bushi ustavaim liitlane, Briti peaminister Tony Blair, on vale ja kajastab vaid eurooplaste „hullunud Ameerika vihkamist“ (mad anti-Americanism). Blair võtab tõsiselt Ameerika seisukohta, et sõda Lähis-Idas on tõepoolest osa ülemaailmsest terrori-tõrjekampaaniast ja mitte vaid kahe riigi vaheline kohtuasi.

Kairo suurleht Egyptian Gazette ei näe sõja jätkumises mitte niivõrd president Bushi jonnakat ühemeheteatrit kui kahetsusväärset fakti, et Lääs on lasknud end ninapidi vedada ja on hakanud ekslikult tunnustama al-Qaidat tõelise islami juhina, mida ta ei ole.

Peaminister Blair näeb Lääne leeris samuti muutust, kuid muutust paremuse poole. Lääne üksmeele potentsiaal ei ole kaugeltki veel saavutatud, nentis Blair ühes hiljutises usutluses, milles ta mh rõhutas: „Inimesed näevad nüüd kõikjal, kuidas see (islamistide) äärmuslus levib üle maailma; nad näevad, kuidas Iraan haarab selle juhtimise enda kätte. Kuid samas eksisteerib ka tohutusuur strateegiline ühishuvi (sellele vastu astuda), mis hõlmab Ameerikat, Euroopat, Iisraeli ning neid araabia- ja moslemimaid, kes soovivad endile (luua) moodsat tulevikku.“ (Siinsed tsitaadid on võetud 12. ja 16. sept Washington Times'ist.) Kuid häälte seas, kes juba kõnelevad hoiatavalt globaalse katastroofi ohust, on võibolla üks tungivamaid USA endise välisministri Henry Kissingeri oma.

Lugu on palju halvem, kui USA-Euroopa vastuolu küsimuses „mida teha?“ ehk teisisõnu: vastuolu ameeriklaste läbematu ja eurooplaste mannetu toimimise vahel, kirjutab Kissinger Washington Post'is, jätkates: „Iraagi sõjaga vallandunud debatt Ameerika räpakuse ja Euroopa eskapismi vahel kahvatub selle (ohu) kõrval, mille ees maailm nüüd seisab. Eksvälisminister peab siin arvatavasti silmas radikaalse islami maailmavallutamise kava. Sellele vastu astumise eest kannavad peavastutust president Bush ja peaminister Blair sellise uue Atlandi-poliitikaga, mis koondaks Ameerika, Euroopa ja mõõduka islami ühiseks rindeks. See on ainus töökõlblik stsenaarium ja kuigi seda on juba üritatud (seni küll tulemusteta), tuleb seda ikka ja jälle üritada, sest teist võimalust ei ole,“ ütleb veteran-diplomaat Henry Kissinger.

See, mida Kissinger oma ettevaatlikus diplomaadiargoos kirjeldab kui „(Hezbollah) hoolikalt kavandatud mitte-isoleeritud terroristide kavandatud rünnakut rahvusvahelisele suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse süsteemile“, võib Washington Times'i juhtkirjaniku hinnangul tegelikult tähendada globaalset katastroofi, milles inimkonnal tuleb valida kas tuumaplahvatustes hävimise või muhamediusku pöördumise vahel.

Juhtkirjanik hoiatab, et kui juba Kissinger — see kaine välispoliitika alussammas — kõneleb valikust globaalse katastroofi või uue maailmakorra vahel —, ei saa enam kahelda ohu tungivuses. (Washington Times, 22. sept.)

Märkmed: