Nüüd on aeg igaühel, kel selleks kalduvust, tulla välja oma diagnoosiga selle kohta, mis õieti toimub Venemaal. Ühe süngemaist on hiljuti kirja pannud siinse maineka Brookings’i instituudi president Strobe Talbott, kes on tuntud Balti rahvaste suure sõbrana juba sellest saadik, kui ta USA alamriigisekretärina a. 2000 Eestit külastas ja oluliselt vahendas Eesti pääsu NATO-sse. („Laulva revolutsiooni“ aastail olin Ameerika Hääle Eesti osakonna juhatajana Strobe Talbotti varustajaks informatsiooniga Tallinna sündmustest.)

Nüüd vaagib Talbott Washington Post’is pro- ja contra-argumente küsimuses: kas sõda on tulemas? Ta lähtub põhiliselt oletusest, et Vene poolel on kogu vajalik strateegia juba valmis mõeldud – nn. Lavrovi doktriin – ja Läänel tuleb seda mõistma hakata: „Nüüd näib, et Putin ja tema valitsus vaatavad Gruusia läänesõbralikule hoiakule ning soovile ühineda kahe Lääne institutsiooni – NATO ja Euroopa Liiduga – tõepoolest sõna tõsises mõttes nagu casus belli’le. Kui nii, siis peab järgmine USA valitsus revideerima põhialuseid, millistel tugineb Venemaa kohtlemine partnerina ja rahvusvahelisse õigus-ühiskonda integreerimise kandidaadina.“ (WT, 15. aug.)

Talbotti järgi on venelaste hoiak teatud määral loogiline, nii nagu külm sõda oli loogiline: st. nagu teatavate geopoliitiliste jõudude kokkupõrge. Ühes hilisemas juhtkirjas iseloomustab Post aga Vene Gruusia-invasiooni „ohtliku uue doktriinina“, mis meenutab patoloogiat pigem kui loogikat. Juhtkirjanik kasutab sõna delusion (WP, 28. aug.), mida võib nimetada „irratsionaalseks“ või ka „pahatahtlikuks pettekujutelmaks“, st. kinnisideeks, mis õigustab lausvalesid nagu kommunism või fashism kasutavad maailma-vallutamise ettekäändeks.

Post toob näiteks Vene presidendi Dmitri Medvedevi kõne augusti keskpaigast, kirjutades: „Kõigepealt on rabav näha üht silmapaistvat riigipead tegemas avaldusi, mis mitte üksnes on valed, vaid mida on kerge valedena paljastada.“

Küsimusele, kas Vene agressioon võiks olla suunatud ka Venemaa teiste naaberriikide vastu nagu Ukraina, Moldova ja NATO-sse kuulvad Balti riigid, vastas Medvedev, et miljonid venelased elavad vähemusrahvustena teistes maades üle kogu maailma ning Kremlil on õigus toimida nende kõigi „ülemjuhtajana“, kaitsmaks nende kui Vene kodanike elu ja väärikust. Huvitaval kombel langeb see visioon ühte ameerika meedias levima hakanud apoloogiaga: jah, vene riiklikke huve tuleb tunnustada, vene juhte tuleb kohelda väärikaina, tuleb astuda nendega läbirääkimistesse jne. Et see retoorika teenib tegelikult Lavrovi doktriini üht kõige võikamat elementi: ülemaailmset hegemooniat – jäetakse sageli ütlemata.

Ometi näeb Lavrovi doktriin ette maailmariigi loomist, mis annaks venelastele vähemalt samasuguse võimu kui islamlastele kalifaat – selle võinuks proletariaadile anda Trotski kommunistlik partei, (mille Stalin temalt „ära varastas“, ning mida katoliku kirikule annab Rooma paavst juba 2000 aastat. See on 'tasakaalustatud vaade' (balanced view), ütlevad apologeedid.

Tasakaalus vaade?

Jah, tasakaalus kui eepos, mille esimest peatükki ei tohi arvustada ja viimast peatükki ei tohi lugeda.

Märkmed: