Aasta algul võitis Venezuela president, rafineeritud demagoog Hugo Chavez teise ametiaja – muuseas lubadusega jääda kuue aasta pärast presidendiks veel kolmandatki korda, ehkki see on põhiseaduse vastane. Lääne üldise arusaama kohaselt on Chavez seega ületanud piiri demokraatliku ja autoritaarse riigikorra vahel. Kuid Chavez ei tunnusta sellist vahetegemist. Tema terminoloogias on ta praegu Venezuelas üles ehitamas „21. sajandi sotsialismi“, mida ta vahel nimetab ka „uueks sotsialismiks“.

Harrastusajaloolasele, nagu siinkirjutaja, ei ole Chavezi „uussotsialism“ uuem kui u. 2700 aastat tagasi toimunud Trooja sõda. Ja ma ei mõtle siin mitte Kreeka ega Rooma riigikorda ca 700 aastat eKr,vaid kreeklaste vallutustehnikat, mis tõi neile võidu hiigelsuure puuhobuse abil. Selle kerre peitunud kreeka sõdurid pääsesid salaja linna sisse ja andsid troojalastele hävitava löögi. Trooja hobuse taktikat on kasutanud kõik tähtsamad diktaatorid viimase paari sajandi vältel ja Venezuela president Chavez on nende pingereas küll võibolla viimane, kuid kaugeltki mitte kõige novaatorlikum.

Mis on õieti sotsialism ja mida uut võib selles leida Venezuela isevalitseja? Jättes kõrvale Chavezi utoopilise retoorika, võib sotsialismi näha kahe õpetuse kombinatsioonina.

Ühelt poolt koosneb sotsialism rahva varade ümberjagamisest ehk Robin Hoodi (või eestipäraselt Rummu Jüri) doktriinist („röövi rikastelt ja jaga vaestele“); teisalt eeldab sotsialism konspiratiivset koostööd ühiskonna eliidi mõjukamate ja rikkamate, aga peaasjalikult naiivsemate 'sponsoritega', keda Lenin nimetas „kasulikeks idiootideks“ („George Sorose sündroom“). Robin Hoodi komponent tagab sotsialistidele nõmeda rahvamassi entusiastliku toetuse; George Sorose komponent tagab neile moraalse ja ka rahalise tegevuskapitali ühiskonna eliidilt.

Prantsuse revolutsioonist saadik on sotsialism suutnud midagi „uut“ pakkuda peamiselt sedavõrd, kuivõrd on muutunud 'George Sorose komponent' ehk teisisõnu: kuivõrd on sotsialistid suutnud värvata ja ekspluateerida uusi ja paremaid „kasulikke idioote“.

Prantsuse sotsialismi algidee ehk nn „ühiskondliku leppe“ isa Jean Jacques Rousseau oli oma ajastu viimistletumaid raha väljapressijaid (fund raiser), kelle utoopilisi „hoolekandeprojekte“ rahastasid prantsuse aadli mõned silmapaistvamad liikmed.

Esimese tõelise uuenduse sotsialismi terminoloogiasse tõi Adolf Hitler. Ta leiutas „rahvus“-sotsialismi, mis omistas eliidi mõiste ühele etnilisele grupile – nimelt tervele saksa rahvale – ja välistas rahva vara ümberjagamise hüvedest nn mitte-aarialased, st juudid, mustlased, poolakad jt. (Hitler kui Robin Hood oli aga päris populaarne rahva seas. Mu korteriperemees Münchenis viitas uhkusega Waldfriedhofi eeslinna kümnetele uutele individuaalelamutele – „Das alles hat uns Adolf Hitler gebaut“ – „Kõik selle on meile ehitanud Adolf Hitler.) Niisiis võis natsionaalsotsialism tänu Hitlerile kui Robin Hoodile tähendada esmajoones seda, et keskeltläbi iga riigitruu sakslane võis tunda end George Sorosena, st eliiti kuuluvana.

Hitler pitseeris kinni ka ühe teise tähtsa tunnusjoone 20. sajandi sotsialismi mudelis – nimelt kasutada ära demokraatlikku rahvahääletust autoritaarse diktatuuri sisseseadmiseks. Weimari vabariigi viimseile vabadele Riigipäeva (parlamendi) valimistele jaanuaris 1933, mis tõid Hitleri võimule, järgnes peatselt Riigipäeva hävitamine (ta pani selle hoone põlema), demokraatlike parteide sulgemine, valitsusvõimu ülekanne natsistlikele politseiorganeile ning naaberriikide territooriumide annekteerimine. Sellega oli sotsialismi „uus“ mudel jõudnud oma vormitäiusele, mis on kogu 20. sajandi kestel meelitanud paljusid rahvajuhte Hitlerit imiteerima, eriti Aafrikas.

Seda Hitleri poolt põhistatud „uut“ sotsialismi võib vaadelda Trooja hobusena. Esimeseks sammuks on demokraatlik rahvahääletus, mis annab sotsialismi nime all võistelnud grupile laiahaardelise mandaadi (Trooja hobuse ehitamine). Teiseks on sotsialismi muundumine autoritarismiks. Selleks on vajalik rahvusvaheline propagandakampaania, mis tõmbab ligi vajaliku arvu „kasulikke idioote“ prestiizhikais institutsioonides, näiteks ÜRO-s. (See on hobuse sissepääs Trooja linna.) Ja lõpule viib operatsiooni sisemaise vastupanu väljapuhastamine, see on: teisitimõtlejate vangistamine või mõrvamine (Trooja linna hävitamine). See toimub juba suletud piiride ja suukorvistatud massimeedia kaitsekilbi varjus. Trooja hobune on jõudnud kohale.

Hea lugeja ei eksi, kui ta eelnenud paragrahvis näeb eelkõige Fidel Castro Kuubat. Nüüd on ka Hugo Chavezi Venezuela asunud samale teele – Muammar Gaddafi, Idi Amini, Robert Mugabe ja Aafrika kümnete teiste luhtunud riikide (failed states) jälgedes. Head teed!

Märkmed: