Ameerika päevikust: Silk – Läänemere sangar
Arvamus 29 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
„Heering, heering, heida maha / suure silgu seljataha!“

Kes meist, rannarahva lastest, ei oleks noorpõlves kuulnud neid pilavärsse enesekiituse hurjutamiseks? Aga nüüd on silk pälvinud esilehekülje artikli maailma kuulsaimas finants-publikatsioonis, Wall Street Journal’is, ja seega on tema suurus niisama hästi kui legendaarne (olgu lugu heeringa kehakasvuga kuidas on). Lisaks tuleb siinkohal meenutada, et silgule on juba aastaid tagasi kirjutanud oodi Arbujate rühma viljakamaid poetesse Kersti Merilaas. Teda inspireeris rahvamuistend silgust, kes päästis Läänemere maad katastroofilisest üleujutusest.

Niisiis praegu, kus lakkamatult kuuleme „roheliste“ hirmujuttu põhjanaba sulamisest ja Gröönimaa uppumisest, ei saa olla aktuaalsemat teemat kui silgu sangaritegu Läänemere rahvaste päästmiseks kohutavast katastroofist.

Oma eessõnas „Poeemile Pärnu silgust“ jutustab Kersti Merilaas: „Vanal hallil ajal, räägib rahvaasuu, ujunud hiiglasuur valaskala Pärnu lahte – tulnud siia paremat elu otsima. Veed tõusnud üle kallaste, ähvardanud linna ära uputada. Silk, nutikas mees, nuputanud nõu välja, kuidas ohtlikust võõrast vabaneda, ja päästnud sedasi Pärnu linna.“

Merilaasi poeemi järgi käinud see nii: silk nõutanud ametivõimudelt loa linn päästa, kui need vastutasuks annavad tõotuse kaitsta Läänemere silgusugu röövpüügi eest. Lepingu täidab silk üllatuslikult sellega, et ta Pärnu linna hüved maha teeb ja see-asemel meelitab vaala ümber asuma Muhumaale kavala jutuga: „Kuula, kõrvad lahti tee, / valskust minu hing ei talu: / Pärnu – silgu linn on see, / Vaalal siin ei oleks elu. / Tukuksid siin tujuta, / aga Muhu – kujuta.“

Silgul õnnestubki vaalale auk pähe rääkida (teiste aukude kõrvale) ning „Kihnu alla vaala viis ta, / näitas kätte tee – ja siis ka / sedamööda kui siit mindi, / meri taandus .... pärjana ujutusest märjana / haljad rannad ümberringi“.

Poeem on kirjutatud a. 1960 ja teenib vähemalt osaliselt nõukogulikku propagandat. Kuid õigem on näha silgu heroilist saagat aastasadade perspektiivis. Ta on elanud Läänemere vetes juba 5000 aastat, ütlevad eriteadlased, kindlasti juba alates „vanast hallist ajast“, ehk täpsemalt läbi kõigi nende sajandite, mil meie vaarisade vaarisad mõisale orjatööd tegid. Siis oli silk eesti rahva tähtsuselt teine toiduaine rukkileiva kõrval. Silk ja leib moodustasid põhiosa nädalases moonakotis, millest mõisa teomees pidi elama pühapäeva ööst laupäeva ööni. Meie kliimavööndis oli see tõenäoselt kõige efektiivsem kombinatsioon proteiinist, kiust (fiber) ja rasvainest selleks, et kindlustada mõisahärrale tema moonakate väsimatu tööjõud.

Nüüd on aeg tulnud paljastada silgu õige nimi. See on räim ehk „Clupea harangus“, nagu seisab entsüklopeedias. Nagu sellest ladinlikust vormist näeme, on meil siin õieti tegu ühe heeringa alaliigiga. Aga mis või kes on siis silk?

Paari nädala eest ilmus Wall Street Journal’i esileheküljel artikkel eesti „rahvuskalast“ koos portreepildiga. Selgub, et rahvuskalaks on kroonitud räim, nii nagu rahvuslilleks on kroonitud rukkilill ja rahvuslinnuks suitsupääsuke. Artikli autor Christopher Rhoads esitleb räime „balti heeringa“ nime all, Eesti Entsüklopeedia nendib, et silk on lihtsalt soolaräim, räim aga on teiste teatmeteoste (ja Rhoadsi) andmeil kas „väike heeringas“ või „balti heeringas“. Lisaks sellele identsuse-segadusele ütlevad autoriteedid veel, et eriti suure kasvuga isend on „hiidräim“ (pikkus kuni 38 cm) ja et väga väikesed alaealised räimed on sardiinid.

Eestlane, maitstes seda võrratut kala, võib nüüd otsustada, kas ta sööb väikest heeringat, keskmist kasvu silku või räime (pikkus kuni 23 cm), või koguni suuremõõdulist sardiini. Heal lapsel on ju palju nimesid; miks siis mitte Läänemere kroonitud sangaril?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus