Maailmapoliitiline õhkkond on viimasel paaril aastal teinud läbi tähendusrikka nihke. Pea kõigis suurriikides on esiplaanile tunginud sisepoliitilised probleemid ning tõrjunud välispoliitika, sealjuures Iraagi sõja, teisejärgulisele kohale, kus ta ei ole olnud Bagdadi vallutamisest saadik kolm aastat tagasi.

Selle perioodi sündmustikus võib koguni täheldada teatavat ühisjoont, mida sobib ehk nimetada „Schröderi sündroomiks“ Saksa eelmise liidukantsleri Gerhard Schröderi järgi. Tema tegi nimelt Iraagi sõjast võidu või kaotuse küsimuse Saksa 2002. a. üldvalimistel. Tema resoluutne deklaratsiooon, et Saksamaa ei osale mingil juhul Iraagi invasioonis, tõi Schröderi sotsiaaldemokraatidele napi valimisvõidu. Ühtlasi oli see eredaks näiteks Iraagi sõja kasutamisest argumendina teise riigi sisepoliitikas. Kuid saavutatud edemus osutus hapraks ja kadus mullustel Liidupäeva valimistel, kui kristlik-demokraat Angela Merkel teise lehekülje pööras ning Ameerika-sõbralikuma poliitika välja kuulutas.

2004. aastal ilmnes Schröderi sündroom „keemiliselt“ puhtal kujul ka Hispaanias. Terroristide poolt Madridi raudteejaamades toime pandud pommiplahvatused andsid sotsialistile Luis Zapaterole kerge ettekäände Iraagis tegutsevad Hispaania väeosad koju kutsuda ning see otsustas Zapatero erakonna võidu ja kinnitas ta peaministri ametisse.

Tänavu võis Schröderi sündroomi täheldada ka Itaalias, kus keskparempoolse koalitsiooni juhi, Ameerika-sõbraliku Silvio Berlusconi valitsus sai lüüa vasakpoolselt Romano Prodilt.

Prantsusmaa suhtumine Iraagi sõtta oli algusest peale käremeelselt Ameerika-vaenulik. Võib öelda, et ka prantslaste keeldumine sõjas osalemast on näide Schröderi sündroomist, kuid see küsimus on taandunud puht-sisepoliitilise vägikaikavedamise ees kolme võimaliku presidendikandidaadi vahel. Nendeks on president Jacques Chiraci soosik, praegune peaminister Dominique de Villepin, praegune finantsminister, populistlik Nicolas Sarkozy ja viimastel valimistel erakordselt edukaks osutunud äärmusparempoolne Jean-Marie Le Pen. Kõike muud varjutavaks probleemiks on: kuidas neist üks või teine mõtleb hakkama saada islami immigrantide massiivsete rahutustega. Washington Times'is kirjutab National Review toimetaja Jim Geraghty:

„Lähenevad Prantsuse valimised kujunevad drastiliselt erinevaks (äsjastest) valimistest Inglismaal ja mullustest Saksamaal, kus kampaania keskendus peaaegu eranditult majanduslikele küsimustele.“ Nüüd varjutab valimiskampaaniat Le Peni jahmatama panev edu. Ajakirja Le Point toimetatud arvamusküsitlusel mai keskpaiku sai Le Pen 22% häältest, mis on 40% kõrgem ta toetajaskonnast (16%) viimastel presidendivalimistel neli aastat tagasi. Kogu Prantsusmaad painab nüüd kartus, et uutel presidendivalimistel (võimalikult aprillis 2007) hakkab domineerima Le Peni nimi.

Schröderi sündroomi, mille karakteristikasse kuulub varjamatu vaenulikkus Ameerika vastu, ei ole muidugi mõtet otsida Inglismaa kui USA ustavaima Iraagi-liitlase valitsuse juurest. Küll on aga põhjust arvata, et osa valitsuserakonna vastasrinnast, konservatiividest, suuremal või vähemal määral jagab Euroopa eliidi hukkamõistvat suhtumist peaminister Tony Blairi Iraagi-poliitikasse.

Nagu Prantsusmaal, nii seisab Inglismaalgi rahvas uute valimiste eel, mis võivad osutuda ajaloolisteks. On enam-vähem kindel, et Blair oma partei-liidri kohalt lahkub, nagu ta on lubanud, loovutades selle ootuste kohaselt oma erakonnakaaslasele, praegusele rahandusministrile Gordon Bownile.

Suureks tundmatuks on siin „toorid“ (konservatiivid), kelle võimalusi Blairi partei kukutamiseks ei saa veel välistada. Mai algul toimetatud kogukondlikel valimistel platseerusid toorid 40%-ga mugavalt esikohale leiboristide ees (26%). Kuid nende juht, 39-aastane David Cameron, ei oma veel piisavalt kogemusi peaministri ametisse tõusmiseks. Wall Street Journal'i hinnangul võiks see toimuda alles järgmises valimisvoorus, kui Cameron vahepealse kolme aasta kestel selleks vajaliku statuuri omandab.

Näib, et Euroopa suurriikide poliitikas hakkab Schröderi sündroom kaduma, peamiselt põhjusel, et poliitikuil on tähtsamatki teha, kui Iraagi sõda kritiseerida ja Ameerikat siunata.

Märkmed: