Ameerika päevikust: Rindejoone õgvendus
Arvamus 11 Apr 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Maailmapoliitiline üldpilt aprilli esimesel nädalal olenes pea täielikult president Bushi kaleidoskoopilise ringreisiga seotud sündmustest läbi Ida-Euroopa linnade – Bukarestist ja Kiievist kuni Sotshini välja. Need sündmused meenutasid mulle II maailmasõja lõpuaastaid ja üht tollal populaarseks saanud strateegilist oskussõna – „rindejoone õgvendus“ –, mida sakslased kasutasid oma taganemise kohta idarindel.

Ei ole raske leida paralleele NATO tänavuse Bukaresti tippkonverentsi ja kunagiste sõjasündmuste vahel. Bukarest sundis suurriike seisukohta võtma pea kõigis maailmapoliitilistes julgeoleku-küsimustes, ja see kujunes ootamatult USA ja Vene presidentide konfrontatsiooniks laial rindel. Võime nimetada Bushi Ida-Euroopa missiooni „rindejoone õgvendamiseks“ – selle nimel, et päästa veel, mis päästa annab lääneriikide suure kaitsealliansi NATO edasisest laiendamisest kolme uue liikme – Horvaatia, Albaania ja Makedoonia võrra. Neist pääsesid sisse Horvaatia ja Albaania, kuid kaks edasist kandidaati, Ukraina ja Gruusia, pidid jääma ukse taha.

Washington Post’i toimetuseliige Jackson Diehl hindas olukorda juba nädal enne Bushi turneed järgmiselt: „Hädaoht Bushi katsega mobiliseerida toetust nende kahe demokraatia (Ukraina ja Gruusia) liikmeks astumisele seisneb selles, et see tuleb liiga hilja ja on liiga nõrk. Valitsusel ongi juba olemas teatav „plaan B“, mis annab Ukrainale ja Gruusiale mingi NATO tagatise aja võitmiseks, kuid mitte liikmesuse saamiseks.“ Diehl lisab: „Halvim kõigest on aga see, et NATO näo-päästmise võtted Venemaad ei tüssa. Ükskõik, kuidas Bukarestis ka läheb, seal langetatud otsus on Putinile selgeks signaaliks selle kohta, mil määral lääne valitsused on valmis taluma tema pingutusi Ukraina ja Gruusia ärahirmutamiseks demokraatia teelt – tagasi Moskva vasalliks.“ (WP, 24. märts.)

Vastupidiselt Diehlile näeb Washington Times’i kolumnist Georgie Anne Geüer Bukarestis Putini allajäämist ning Lääne moraalset võitu, tehes järgmise kokkuvõtte: „Niisiis oli see üks tähtis sündmus meie päevade ajaloos; sündmus, mille kohta seekordne president Bush (võrreldes eelmise Bushiga) langetas äärmiselt õige otsuse. Elame 1991. aastast peale täiesti erineval ajastul. Venemaal on kaugelt liiga hilja ette kujutada, et ta võib oma tahtmist peale suruda väiksematele riikidele, keda ta nii arrogantselt rõhus ja hävitas 1930., 1940. ja 1950. aastail.“ (WT, 5. aprill.)

Bukaresti tippkonverentsi kõrgpunktiks oli 4. aprilli õhtul toimunud ajalooline dinee, mis kestis kaks tundi üle määratud aja ja näitas halastamatu selgusega, et Bushi suurimad Euroopa liitlased taluvad Putini vetot vägagi hästi. Bush oli sunnitud oma Ukraina ja Gruusia edutamise plaani edasi lükkama, kuna Saksa- ja Prantsusmaa ühinesid Putini süüdistustega, et see häirib tarbetult Venemaad ja rikub Euroopa jõudude tasakaalu, ning pettuma Makedoonia liikmeks kutsumises Kreeka vastuseisu tõttu.

Kui Lääne-Euroopa suurriikide eitava otsuse taga oli nende hirm kaotada oma soodus seisund vene nafta ja maagaasi turul, siis Kreeka veto Makedooniale tulenes lihtsast natsionalistlikust kiusust – mitte lubada praegusel Makedoonial kasutada Aleksander Suure (356-323 eKr.) sünnimaa nime. Niisiis tuli USA-l leppida „rindejoone õgvendamisega“ Kaukaasiast tagasi Balkanile.

Aga NATO sai ikkagi kaks uut liiget, Horvaatia ja Albaania. NATO uue raketitõrjesüsteemi paigaldamine Poolasse ja Tshehhi Vabariiki pälvis liitlaste üksmeeelse heakskiidu ja hakkab tõenäoselt teostuma lähitulevikus – seega on siis piisavalt tähtsaid arenguid, et tunnustada Bukaresti tippkohtumist „ajaloolisena“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus