Ameerika päevikust: Rahvusriigid uues Euroopas
Arvamus 16 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tshernogooria (Montenegro) lahkulöömine Serbiast 22. mail on pälvinud erisuguseid hinnanguid vaatlejate poolt. Mõned, nagu Wall Street Journal'i juhtkirjanik, leiavad, et uute rahvusriikide teke on käinud käsikäes poliitilise vabaduse levikuga Vanal Mandril ning on seega kõigiti teretulnud. Teised, nagu nt. kolumnist Austin Bay Washington Times'is, näevad uustulnukate motiivides eeskätt „trügimist küna juurde“, et osa saada jõuka Euroliidu materiaalsetest hüvistest ja turvatundest NATO kaitsekilbi varjus. Bay, nimetades uusi rahvusriike „neo-separatistideks“, kirjutab:

„Tõik, et nad ei ole (seni) saanud kuuluda ei maailma rikkaimate ega maailma turvalisimate luksusklubisse („country clubs“) — st. ei Euroopa Liitu (EL-i ) ega NATO-sse — on aidanud ümber kujundada nende neo-separatistlikku nõudmist autonoomia või iseseisvuse järele. Mõnigi nende juhtidest on näinud, kuidas jõukust luuakse ja kollektiivset kaitsevõimet rakendatakse... Nagu ka ta naaber Serbia, soovib Tshernogooria kunagi saada Euroliidu liikmeks.“ (WT, 25. mai.) St. et nende rahvaste esmaseks püüdluseks on mitte enam iseseisvus omaette rahvusriigina, vaid kaasosalise positsioon suuremas ja edukamas transnatsionaalses grupeeringus.

Bay peab ootuspäraseks, et tshernogooride eeskujul võivad nüüd sama rada minna mitte üksnes Kosovo albaanlased Serbias, vaid ka korsiklased Prantsusmaal ning baskid ja katalaanid Hispaanias. Kolumnist teeb ettevaatliku kokkuvõtte, et need „neo-separatistide“ piirkonnad võivad kõik osutuda ebastabiilsuse kolleteks Euroopas.

Meil, eestlastel, ei ole küll põhjust lugeda Tshernogooria setsessiooni mingiks halvaks endeks. WSJ analüütiku andmeil kavatseb uue riigi valitsus oma majanduspoliitika orientiiriks võtta Eestis häid tulemusi andnud turumajanduse mudeli, eriti kaks selle põhielementi — kroonikursi stabiliseerimise mehhanismi (currency board) ja proportsionaalse tulumaksu (flat tax). Leht kirjutab:

„Tshernogooria juhid kavatsevad liituda EL-iga nii peatselt kui võimalik ja kohale meelitada välisinvestoreid poliitika abil, mille inspireerijaks on olnud Tshernogooriast vaid pisut suurem Eesti. Tshernogooria kõrvaldas käibelt Serbia dinaari juba seitse aastat tagasi ja käivitas Eesti stiilis currency board'i, mis seondas Eesti krooni Saksa margaga, hiljem euroga. Uute riikide tekkimine Euroopas, eriti pärast 1990. aastate sõdu, on toimunud samaaegselt vabaduse levikuga Vanal Mandril. Soovime, et see võiks vaid jätkuda.“ (WSJ, 25. mai.)

Kuid paraku ei ole Euroopa, millega uustulnukad tahavad homme ühineda, mitte seesama Euroopa, mis ta oli eile. Euroopa on äratundmatuseni muutumas sestpeale, kui EL-iga ühines kümme uut liikmesriiki ja NATO laiendati 25 riigile. EL-i tooniandvad riigid, Saksamaa ja Prantsusmaa, on majanduslikult pankrotis ja kõlbmatud eeskujuks ükskõik kellele, kirjutab Washington Times'is Hooveri instituudi vanemteadur ja veterankolumnist Arnold Beichman, nimetades saksa ja prantsuse majandusmudeleid „dekadentseiks“:

„Ameerika välispoliitika probleemiks saab olema Euroopa dekadentsus, mida (Harvardi professor) Niall Ferguson iseloomustab surmatantsuna, kus poliitikud ja hääletajad püüavad meeleheitlikult taas ellu manada sõjajärgse ajastu heaoluriike, kuid seejuures eelkõige jäädvustada seda, mis on veel järele jäänud nende endi rahvuskultuurist ja identsusest.“ (WT, 30. mai.) Beichman on ilmsesti seisukohal, et seda ei ole enam palju, et need kaks eesmärki — kuigi näiliselt ligilahedased — on saanud teineteist välistavaiks. Mis tähtsaim: need ei ole mitte väikerahvaste nagu Eesti või Tshernogooria probleemid, vaid suurriikide endi kriisinähted.

Beichman näib ütlevat: las suurriigid lahendavad oma probleemid enne, kui nad hakkavad vähemusrahvustele ette kirjutama, kes kellega ühineb.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus