Oma kõnes äsjasel Wehrkunde-konverentsil Münchenis andis Vene president Vladimir Putin kuulajaskonnale üle perfektse buketi peapeale pööratud tõdedest, mis ilmsesti oli mõeldud Ameerikat ja NATO-t pihuks ja põrmuks tegema, kuid tõenäoliselt vaid süvendas lõhet Moskva ja Lääne pealinnade vahel. Portreteerides Ühendriike ja NATO-t toonis, mida vaatlejad iseloomustasid "vaenulikuna" või "halvustavana", kutsus Putin Lääne üldsuses esile pigemini suurema kokkuhoiu-tunde, mis on küllaltki haruldane, et mitte öelda ootamatu, praegusel Bushi valitsuse perioodil.

Wehrkunde-konverents Münchenis on koht, kus Lääne kaitse- ja välisministrid kord aastas mitteformaalselt vahetavad mõtteid maailma julgeoleku seisukorra parandamise osas. Korduv süüdistus, mille ümber kogu Putini 10. veebruari kõne oli üles ehitatud, oli Ühendriikide "unilateralism" ehk harjumus langetada ühepoolselt otsuseid ilma teistelt nõu küsimata. Washington Times'i välispoliitika ekspert Helle Dale edastab Putini kõne kokkuvõtte järgmiselt: "Putini märklauaks oli esmajoones see 'unipolaarne' maailm, milles kõik otsused teeb USA. Tegelikult tähendab see (Putini sõnul) vaid üht asja: "ühtainsat võimukeskust, ühtainsat jõudu, ühtainsat otsuste tegemise instantsi, üheainsa peremehe, üheainsa suverääni maailma".... "Ühendriigid on tunginud üle oma majanduslike, poliitiliste ja humanitaarsete piiride ning surunud ennast peale teistele riikidele." (WT, 14. veebr.)

Millega Putin Münchenis hakkama sai, on vaid karikatuur tänapäeva maailmast ja Ühendriikide rollist selles, kuid tegelikult näeb see kirjeldus just välja nagu praeguse Venemaa enese tõsieluline portree, märgib Helle Dale. Vaevalt oskas Putin ette arvata, et see kõverpeeglipilt talle bumerangina tagasi tuleb.

Sama lehe juhtkiri nendib päev hiljem, et Putini kõnel oli vaid kaks eesmärki – halvata Ühendriikide hegemooniat maailmas ning purustada Atlandi Liidu üksmeel. Sama teemat arendab ka Washington Post’i juhtkiri, võttes kirbule Putini kallaletungi USA-le „hegemoonia“ praktiseerimises. Leht kirjutab: „Ja seda ütleb juht, kes on rakendanud majanduslikku boikotti Gruusia ja Moldova vastu ning keeranud kinni talvised kütusetarningud Ukrainale ja Valgevenele; kes toetab separatistlikke liikumisi Gruusias ja Moldovas niihästi raha kui väeosadega; ja kes aastal 2004 avalikult sekkus Ukraina presidendivalimistesse, üritades võimule upitada oma meeliskandidaati pettuse teel.“ (WP, 13. veebr.)

Süüdistusele, et NATO püüab võtta Venemaad piiramisrõngasse, vastab Wall Street Journal'i kaastööline Bret Stephens Putinile adresseeritud avaliku kirjaga väga siiralt: „Mis puutub Teie küsimusse NATO laiendamise kohta — kelle vastu on see ekspansioon sihitud? —, siis on vastuseks loomulikult: Teie vastu. Teie ei söanda kiusata Balti riike nii, nagu Te kiusate Gruusiat, Ukrainat ja isegi Valgevenet, sest esimesed on Euroopa Liidu liikmed ja neid toetab Ameerika julgeoleku-garantii.“ (WSJ, 13. veebr.)

See on ka vastuseks, miks USA pooldab nt Bulgaaria ja Rumeenia kandidatuuri NATO-sse: see laiendab demokraatlike riikide julgeolekuala, sealjuures ohustamata kedagi teist, eriti Venemaad. Sest nagu mitmed vaatlejad meenutavad, ei saa kõnelda Venemaa sissepiiramisest riikide poolt, kel – nagu Bulgaarial või Rumeenial – ei ole Venemaaga ühist piiri.

Originaalse tõlgenduse Putini Müncheni-kõnele annab juhtiv vabariiklane Lindsay Graham. Rõhutades, kui raske on USA-l jõuda oma liitlastega üksmeelele Iraani tuumarelvastumise keelustamise küsimuses, tõstab Graham esile asja positiivset aspekti, öeldes: „Kui te ootate Putinilt konstruktiivset koostööd Iraani küsimuses, siis on see asjatu vaev. Putin tegi (Münchenis) Euroopa ja Ameerika ühendamiseks ühesainsas kõnes rohkem ära, kui ükski meist suutnuks teha kümne aastaga.“

Märkmed: