„Postmodernistlik Euroopa“ ei paku rõõmustavat vaatepilti kellelegi peale Venemaa presidendi Vladimir Putini.

Kas ei paneks jahmatama, kui seistes kevadtalvel Emajõe kaldal märkad, et hiigelsuur jäälaam on hakanud ujuma vastuvoolu?

See on Venemaa, kes triivib kursitu jäälaamana olevikust minevikku. Ja vaatleja on Euroopa, kes ei näe toimuvas midagi imelikku. Faktiliselt aga on Venemaa juba hüljanud oma demokraatlikud 21. sajandi reformid (oleviku) ning pühendunud oma 19. sajandi koloniaal-impeeriumi (mineviku) taastamisele. Ja Euroopa, kes ei suuda seda mõista, st adekvaatselt reageerida Venemaa sündmustele, on seetõttu pälvinud epiteedi „postmodernistlik“.

Euroopa elab ikka veel uskudes Jeltsini-aegsete reformide jätkuvasse riiulivärskusesse. Vastuolus sellega on Venemaa piiririikide õigustatud lootus oma suveräänsuse tugevdamisele uue Euroopa Liidu poolt — või vähemalt sellele, et Putini koloniaalpoliitika leiab üksmeelse hukkamõistu Euroopa Liidult. Mõnedki vaatlejad näevad juba Ida- ja Lääne-Euroopa suhetes uusi konfliktikoldeid.

„(Nende) piirjooned on juba selgesti märgatavad," kirjutab Washington Postis Carnegie rahu-instituudi vanemteadur Robert Kagan. Ta peab silmas võimalikke konfrontatsioone Putini Venemaa ja rea läänesõbralike Euroopa riikide vahel — nagu diplomaatia ummikseis kõnelustes Kosovo, Ukraina, Gruusia ja Eestiga, konfliktid gaasi ja nafta torujuhtmestikku puutuvais küsimusis, terav sõnavahetus Venemaa ja Britannia vahel ning Vene relvajõudude manöövrid, milliseid ei ole nähtud Külmast sõjast saadik.“ Kagan jätkab:

„Putin leinab Nõuk. Liidu kokkuvarisemist ja püüab tagasi vallutada selle domineerivat positsiooni Ida-Euroopas ja Balti riikides samuti kui Ukrainas, Gruusias, Moldovas ning mujal selles piirkonnas, mida venelased nüüd kutsuvad oma „lähivälismaaks" (WP. 6. veebr.). Kuid ühed neist on nüüd ametlikult osa Euroopast ja teised on, mida eurooplased nimetavad oma „uueks naabruseks" („new neighborhood").“

Carnegie vanemteaduri arvates on kõige tõenäolisemateks plahvatuspunktideks Ukraina, kus soov pääseda Lääne kaitseallianssi NATO-sse võib esile kutsuda terava konflikti Venemaaga, ning nn. „separatistlikud“ Gruusia osad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kus tegelik võim on kohale toodud vene väeosade käes. Äärmiselt labiilne on olukord ka Serbias. Pärast Kagani artikli ilmumist seal toimunud valimised andsid küll nõrga edemuse (vähem kui 1%) läänesõbralikule presidendile Boris Tadicile, kuid marurahvuslastest opositsioon nõuab sõjalist liitu Venemaaga ja on valmis relvastatud konfliktiks, et maha suruda kossovaride iseseisvustaotlusi.

Lühidalt, Venemaa on Jeltsini päevist saadik tundmatuseni muutunud. Enamik postmodernistlikke eurooplasi aga ei märka, et nad elavad ühes uues maailmas ja et nende institutsioonid ega ka temperament ei ole enam piisavad tegelemaks neo-kolonialistliku Venemaaga. Kagan küsib ja vastab ise:

„Mida teeksid Euroopa ja USA, kui Venemaa võtab tarvitusele oma rangeimad meetmed (relvad?) nt. Ukraina või Gruusia vastu? Nad ei teeks võibolla midagi. Sest vaevalt suudab postmodernistlik Euroopa enam ette kujutada tagasipöördumist vastasseisu ühe suurriigiga, pigem teeb ta kõikvõimaliku selle vältimiseks.“

Kes aga väga hästi teab, mida teha, on Vladimir Putin. Tema näeb võimalikus lähenevas konfliktis esmajoones uut relvastusvõidujooksu, mille Lääs on algatanud oma „raketikilbi“ projekti (missile shield’i) paigutamisega Poola ja Tshehhi territooriumile, ja vastab sellele oma 8. veebruari kõnes:

„Lähemate aastate jooksul hakkab Venemaa tootma uut liiki relvi, mille omadused võrduvad teiste riikide kasutuses olevate relvade omadega või koguni ületavad need.“ (WP, 9. veebr.)

Kas mitte just see ähvardus ei kõla nagu väljakutse uuele relvastusvõidujooksule? Kuid eelmine — tuntud ka kui Külm sõda — ei olnud Venemaale kuigi võidukas.

Märkmed: